Helkuripropaganda säästab kümneid elusid
Kui kümme aastat tagasi pidas kahest täiskasvanust vaid üks oluliseks helkuri kandmist, siis nüüdseks on helkuri kandmise vajalikkusest aru saanud juba peaaegu 80 protsenti täiskasvanutest.
Maanteeameti liikluskasvatuse talituse juhataja Urve Sellenbergi arvates on just mõtteviisi areng andnud olulise panuse liiklussurmade vähendamisse. „Kümme aastat tagasi oli helkuri kandmine juhuslik ettevõtmine. Uuringud näitavad, et vaid kümme protsenti inimestest teadis kümne aasta eest, miks helkur vajalik on,” rääkis Sellenberg.
Praeguseks on helkuri kasulikkusest aimu juba enamikul rahvast. Ja mitte ainult aimu – paljud Eesti elanikud on ka tegelikult pimedas veidigi valgusvihku sattuvat ja helendama hakkavat vidinat kandma hakanud. Areng, mis viimase kümne aastaga on toimunud, on märkimisväärne.
Kui 2000. aastal kandis helkurit tihti, harva või mõnikord vaid 47 protsenti inimestest ja 53 protsenti täiskasvanutest ei häbenenud, et ei kanna kunagi helkurit, siis praegu on helkuri mittekandjate protsent täiskasvanute seas taandunud 16 protsendi peale.„Hoiakute muutus ja teadlikkuse kasv on viinud täiesti selgelt selleni, et pimedal ajal valgustamata teel viga või surma saanud jalakäijate arv on mitmeid kordi vähenenud,” nentis Sellenberg. Pimeda aja all mõistetakse liiklusseaduses ajavahemikku ehast koiduni, kui loodusliku valguse vähesuse tõttu on nähtavus alla 300 m.
Ohtlik aeg on käes
Eelmisel aastal hukkus Eestis pimedal ajal valgustamata teel 15 inimest, neist kümme asulavälisel teel. 1999. aastal olid samad näitajad aga 66 ja 47. „Sel aastal on need arvud veelgi tagasihoidlikumad. Maapiirkondades on pimeda ajal surma saanud vaid neli jalakäijat ja üks hukkus linnas. Me väga loodame, et nendele ei lisandu enam ühtegi hukkunut,” lisas Sellenberg.
Statistika kinnitab, et jalakäijate jaoks on üks ohtlikumaid perioode just aasta lõpp – lisaks oktoobrile ka november. Oma osa vigastuste ja hukkunutega lõppenud liiklusõnnetustes on kellakeeramisel, mis just äsja aset leidis. Häda seisneb siin selles, et õhtused tegemised satuvad kellakruttimise tõttu üha pimedamale ajale. Just seepärast korraldab maanteeamet igal sügisel ka helkurikampaania. Järjekordne neist sai alguse eile.
„Ma julgen väita, et nende aastate jooksul on see kampaania aidanud ellu jääda kümnetel inimestel,” ütles Sellenberg. Helkurit on maanteeamet populariseerinud kampaania korras 1997. aastast alates.
Ameti hinnangul on Eesti inimeste teadlikkus helkuri kasulikkusest üks maailma paremaid ning suurt arenguruumi siin enam ei ole. Näiteks laste seas on helkurikandjaid 91 protsenti ja koguni 96 protsenti lastest teab, et helkur on vajalik.
Kuid hoolimata saavutustest ei kavatse maanteeamet sadu tuhandeid kroone maksvatest teavituskampaaniatest loobuda.
„Inimeste sotsiaalne mälu on kolm aastat. Kui me kolm aastat järjest teavituskampaaniat ei tee, tähendaks see seda, et peame taas otsast alustama,” lisas Sellenberg.
Uus liiklusseadus nõuab helkurit
•• Kui praegu kehtiv liikluseeskiri nõuab pimeda ajal helkuri olemasolu asulavälisel teel või valgustamata asulateel kõndivalt jalakäijalt, siis juba kahe kuu pärast peab pimeda ajal helkur olema kõikjal liigeldes.
•• 1. jaanuarist jõustuv liiklusseadus ütleb, et sõltumata valgustuse ja kõnnitee olemasolust on helkuri või valgusallika kasutamine pimeda ajal kõikjal kohustuslik.
•• Politsei- ja piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna komissar Riho Tänaku sõnul kontrollib politsei helkuri olemasolu nii praegu kui ka tulevikus. Omaette küsimus on, kas helkuri puudumise korral trahvi ka tehakse või mitte. „Kampaaniate ajal vestleme jalakäijatega ja noomime neid ja eks me selgitame, kuivõrd ohtlik ilma helkurita liiklemine on,” rääkis Tänak.
•• Siiski kasutab politsei Tänaku sõnul aasta-aastalt üha rohkem ka trahvimist. Helkurita valgustamata teel või tänaval pimedal ajal liikujat saab karistada kuni 600 krooni (38,35 €) suuruse trahviga. Kui jalakäija põhjustab liiklusohtliku olukorra, saab trahvimäära ka suurendada.
