Iseseisvuse taastamise järel alustas Eesti riigikaitse ülesehitamist sisuliselt tühjalt kohalt. Puudus arvestatav infrastruktuur, okupatsiooniarmeest vabanevate objektide haldamine nõudis lisavaeva. Erakordselt piiratud olid inim- ja rahakapital.

Nii oli 1992. aasta alguses kaitseväe koosseisus 27 peastaabi ametnikku, 48 kursanti ja 10 ajateenijat. Kaitseministeeriumi loomiseni jõuti Balti riikidest viimasena alles 1992. aasta kevadel. Näiteks BNS tsiteeris vastavat valitsuse otsust kommenteerinud peaministrit järgmiselt: “Seltsimees Toomas Puurale on tehtud ülesandeks asuda kohe kaitseministeeriumi loomisele.”

Puudusid nii valdkonda reguleeriv seadustik kui ka kontseptuaalne baas, rääkimata relvastusest. Esimene kaitseminister Ülo Uluots sõnastas sama aasta sügisel poliitilises testamendis Eesti kaitsekontseptsiooniks skeptiliselt “elu võimalikkuse loomise Eesti kaitseväes”.

Riigikaitse rahastamiseks eraldi fond

Viimased kogemused iseseisva riigikaitse korraldamisest pärinesid Teise maailmasõja eelsest ajast, mis kajastub ka riigikaitsepõhimõtete esmases esitluses – põhiseaduses, mille riigikaitsepeatükki sõnastades võeti eeskuju 1938. aasta põhiseadusest. Pädevuskonflikti riigikaitse juhtimisel – kas kaitseväe juhataja allub presidendile või kaitseministrile – on toonud pärssiva tegurina riigikaitse arengus esile mitmed kaitseministrid ja teised asjatundjad. Hiljem on vastuolu leevendatud järk-järgult riigikaitsealastes õigusaktides.

Kaitsekontseptsiooni vastuvõtmist arutati riigikogus 1993. aasta märtsis. Kaitseminister Hain Rebase eestvõttel valminud eelnõu “Riigikaitse alused” vastuvõtmiseni paraku ei jõutud. Omapärase, aga omas ajas mõistetava ideena võib sellest dokumendist esile tuua ettepaneku luua riigikaitse rahastamiseks riigikaitse fond. Ent juba selles projektis sisaldus omaette eesmärgina integratsioon NATO-sse.

Aasta lõpus kinnitasid Balti riikide presidendid oma ühisavalduses, et julgeoleku peamise tagatisena nähakse NATO-t ning soovitakse saada täisliikmeks. Esialgu olid suhted NATO peamiselt poliitilisel tasandil. Eesti delegatsioon osales NATO parlamentaarse assamblee töös, toimus rida kõrgetasemelisi visiite. Esimeseks Eestit külastanud alliansi kõrgeks sõjaväelaseks oli kindral Gary Johnson, järgnes peasekretär Manfred Wörneri visiit. Jüri Luige sõnul oligi Eesti ja NATO esimene tõsisem kokkupuutepunkt “Lennart Meri ja Manfred Wörneri hiilgav duo”.

Reaalne koostöö NATO-ga algas 1994

Reaalse koostööni NATO-ga jõuti 1994. aastal, kui esimeste seas ühineti programmiga “Partnerlus rahu nimel”, mis andis Eesti riigikaitsele selge arenguperspektiivi ja sai aluseks koostegutsemisvõime arendamisele liitlastega. Üha jõudsamalt süvenes arusaam, et Eesti kaitsmiseks ei piisa pelgalt omamaistest sõjalistest vahendeist ning toetuda tuleb mitmekesisematele meetmetele, eelkõige kollektiivse julgeoleku printsiibile.

Samal aastal valmis Eesti kaitsejõudude arengukava aastateks 1995–1997, mida ametlikult ei kinnitatud, kuid oli valdkonda laiemalt kaardistav ja analüüsiv dokument. Sõjaaegses koosseisus nähti ette lahingu- ja maakaitseüksusi, mille suuruseks oleks olnud 50 000 meest, plaaniti isegi reaktiivhävitajate ostmist. Kaitseväe arendamise lähtepunktidena fikseeriti NATO-liikmelisusele suunatud sõjalise koostöö kõrval elementaarse relvastatud kaitse väljaarendamine ja riikliku kaitsekontseptsiooni vastuvõtmine.

Esimese ametliku kaitsekontseptsioonina kiitis riigikogu 1996. aasta mais heaks “Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuunad”, mis sõnastas Eesti riigikaitse aluspõhimõtte – iseseisva kaitsevõime arendamise seotuna rahvusvahelise koostööga, mis ei välista üksteist, on tihedalt seotud ja teenivad seadusandja fikseeritud eesmärki liituda NATO-ga.

Alternatiivsed “doktriinid”

Ametlik poliitika kõneles üksmeelselt integratsioonist NATO-sse kui heakskiidetud tõsiasjast, pakuti siiski välja ka teisi doktriine. Oli ajakirjanikke ja poliitikuid, kes soovitasid loobuda NATO liikmestaatuse taotlemisest kui perspektiivitust projektist ja valida neutraliteet, suunates riigikaitsekulutused partisanisõja ettevalmistamiseks. Üllatusliku, nn Balti julgeoleku pakti sõlmimise ideega tulid välja kaks poliitikut ja erukindral. Kolme riigi sõjalise liidu asja olevat “kulisside taga” juba aetud. Tõenäoliselt oli see avaldus seotud lähenevate presidendivalimistega.

Kesistest oludest ja kogemuste puudumisest hoolimata loodi ja sõnastati 1991–1996 alusmüür moodsa riigikaitse korraldamiseks NATO kollektiivse kaitse põhimõ-tete järgi. Kümnendi alguses olid ju teoreetiliselt olemas ka kaks teist alternatiivi: neutraliteedipoliitika põhjanaabrite moodi või tihedam koostöö SRÜ riikidega. Ants Laaneots on selgitanud, et kuigi võis jääda selline mulje, ei toiminud Eesti riigikaitse arendamine sihipäratult, kindla plaani ja eesmärgita. Juba alates 1992. aastast võeti tema sõnul kaitsejõudude peastaabis kasutusele NATO staapidele vastavad tööprotseduurid.

Hellar Lill, kaitseministeeriumi riigikaitselise hariduse ja teabe büroo juhataja