Foto: Terje Lepp Foto: Terje Lepp, Eesti Päevaleht

Euroopa kontrollikoja audiitor ja ühistranspordihuviline Erki Must toob Euroopa suurlinnade näitel esile mitu ideed, mida saaks Tallinna ühistranspordi parandamiseks erilise rahakuluta ära kasutada.

Trolliliin number 2 kaotatakse, asemele tuleb buss. Internet on linlaste meelehärmi täis: ei saada aru, kellele ja miks siis troll number 2 ette jäi, sõitjaid ju oleks. Mida teie arvate, oli linna otsus õige ja õigustatud?

Sellele küsimusele ei saa nii lihtsalt vastata. Kontekst, miks see liin maha võeti, on segu ühest võimalusest ja ühest põhjusest. Põhjus oli see, et trolle on vähe, võimalus aga see, et Mäepealse rajooni inimesi on vaja paremini teenindada ja siis sai näidata, et tehtu pole mitte marodöörlus trolliliikluse kallal, vaid seda sai esitada kui probleemi lahendamist paljude tallinlaste paremaks teenindamiseks.

Kui meil on trolle vähe, siis kas edaspidi kaob veel liine?

Number 2 oli kadumiseks loogilisuselt esikohal, sest tema n-ö päris oma liin on paarsada meetrit Mustamäel. Samast loogikast lähtudes on järgmine, mis võidakse maha võtta, number 5, sest tema oma liin võrreldes trolliliiniga number 1 on ainult 600 meetrit Toompuiestee ristmikust Balti jaamani. Number 2 kaotamine selles kontekstis, et trollid asendatakse bussidega, on loogiline.

Mis trolliliinid meil kümne aasta pärast käigus on?

Kilometraaž, mida üks troll läbi suudab sõita, on pikem. Bussid, mis tulid meile samal ajal kui trollid, on ammu vanarauaks läinud. Samad trollid aga on sõitnud 20 aastat ja kaks miljonit kilomeetrit, sest tööloomana on troll täiuslik. Praeguseks on aga Tallinn investeerinud veeremisse nii, et sellest piisab neljale liinile. Kui minult praegu küsida, mis liinid on käigus kümne aasta pärast, siis ma ütleks number 1, 3, 6 ja kui jätkub trolle, siis ka number 9. Selleks on praegu trollid olemas ja kui vaadata Tallinna investeeringute plaani, siis tänavu pidi ostetama kolm trolli, aga ei ostetud ühtegi ja ma ei usu ka, et järgmisel aastal neid ostetaks.

Kuidas saaks Tallinna ühistranspordisüsteemi parandada, ilma et selleks kuluks miljoneid ja miljoneid eurosid?

Tuleks rakendada taktisüsteemi! See tähendab, et igast bussipeatusest läheb buss kindla intervalliga – ütleme näiteks Hiiu jaama peatusest läheb buss iga tunni 7., 27. ja 47. minutil. Taktisüsteemi eelis on see, et ta annab kindluse: ma saan loota, et buss tuleb regulaarselt.

Mida aga üldse peab tegema selleks, et ühistransport leiaks laialdast kasutust?

Tallinnas on välja pakutud tasuta transport, aga öeldud on ka, et see ei too kaasa suurt kasutamise suurenemist. Lääne-Euroopas leiab taktisüsteem tihedat kasutust just sellepärast, et inimesele jääb meelde, millal tema buss läheb. See on võib-olla raskem kui PIN-koodi meeldejätmine, aga siiski on see lihtsalt meeldejääv.

Tipptundide ajal rakendatakse ühissõidukiliikluse tihendamiseks pooltakti. Tallinnas võiks olla takt 15 minutit, pooltakt seitse-kaheksa minutit. Kui see süsteem toimiks 15 põhiliinil, siis ühissõidukitega sõitmise kindlus kasvaks. Tallinn pole ka nii eriline, et ei saaks nii teha nagu palju suuremates linnades, näiteks nagu Saksamaal Kölnis. Kui tagame selle, et bussil on võimalik graafikus püsida – selleks on ühissõidukirajad ja ma ei ühine hädakooriga, et see oli vale –, võivad ikkagi tekkida pudelikaelad. Näiteks Nõmme ristmik, kust läheb läbi neli-viis ühissõidukiliini. Seal on probleem, mille peaks lahendama ühissõidukifooridega. Nii töötab see näiteks Rootsis ja Belgias. Bussidele on lubatud vasakpööre paremast sõidureast. Selleks on eraldi foor, mis lühikeseks ajaks paneb muu liikluse kinni, buss vajab pöördeks vaid kümmekond sekundit.

Mida veel teha saaks?

Ühistranspordi teine reformivajadus taktisüsteemi kõrval on nupu kasutamine. Lausa skandaalne, kuidas see meil ei toimi!

Sellesama nupu, kust peatust tellida? Seda ei kasuta ju suurt keegi.

Jah! Tegelikult kehtestati see reform juba aastal 2001 või 2002: kui tahad väljuda, vajuta nuppu või mine ukse juurde. Aga meil pole see juurdunud. Riias teab ka 90-aastane mammi, et ukse juures on vaja nuppu vajutada, sest buss ei jää seisma, kui nuppu ei vajuta. Meil on nagu Nõukogude ajal: peatuses kedagi pole, aga buss seisab, uksed lahti, ja kütab õhku. Kui üks tädi tahab välja, siis ei pea selleks kõiki nelja ust lahti tegema. Mida me sellest õuest kütame?

Sama on bussi peatamisega. Helsingis teavad kõik: selleks, et bussi peale saada, tuleb kätt tõsta. Selle süsteemi rakendamise korral ei tee buss mittevajalikke peatusi ja paraneb võimalus püsida graafikus.

See lahendus tundub lihtne ja mitte kuigi kulukas. Mis te arvate, miks pole seda Tallinnas siiani rakendatud?

Ma väidan, et ei ole nähtud vajadust, kuna inimestele pole antud lubadust, et buss tuleb õigel ajal. Seega pole tehnilised lahendused – mis muidugi ka midagi maksavad – prioriteetsed.

Muidugi on hästi lihtne olla kriitiline, aga tegelikult on Tallinna süsteem igati korralik ja potentsiaalirikas.

Suurt nurinat kostab selle kohta, et Tallinna liinivõrk on iganenud ega arvesta tööstusparkides asuvate töökohtade ja uuselamurajoonide elanikke. Mis teie sellest arvate?

Kui vaatame Riiat, siis see linn on samamoodi uuendamata liinivõrguga, mis on ühesugune püsinud aastakümneid. Aga Riia on ühistransporti investeerinud väga palju raha, seal sõidavad uued trollid, trammid ja bussid. Kui võrrelda Tallinna ja Riiat, on Riia kaks kraadi mugavam ja kasutajasõbralikum. Häda on muidugi ka selles, et Tallinn on katkimurtud merekarbi või liblika kujuline: kitsas kesklinn ja kaks suurt tiiba. Tallinna kuju tekitab nn kiirte süsteemi: liinid kiirgavad kesklinnast väljapoole. Iseenesest ei ole see halb, aga mulle tundub, et koht, kuhu pole pandud piisavalt raha, on „liblikatiibade” sees toimuv liiklus.

Häbiplekiks on muidugi linnaäärsed elamurajoonid. Peetri küla ühendus on parim näide – see on lausa roppus, niimoodi ei tohi elurajoon ühendamata olla. See pole Euroopa, vaid Valgevene! Vaja on ühendada linnalähedased piirkonnad ühistranspordiga. Praegu on karjuv ebaõiglus nende suhtes, kes seal elavad: nad on autodesse aheldatud.