HOMSES PÄEVALEHES: 21. sajandi ühiskond tuleb üles ehitada ka vanglas
Õigused ei saa peatuda vanglauste taga. Selle Euroopa vangistusõiguse põhimõtte sätestas Euroopa inimõiguste kohus juba 1984. aastal asjas Campbell ja Fell vs. Ühendkuningriik. Veidi üle 30 aasta hiljem, 2005. aasta asjas Hirst vs. Ühendkuningriik lisas kohus, et selle põhimõtte alla kuulub ka vangide õigus valida, mistõttu on absoluutsed valimiskeelud – nagu ka Eestis – vastuolus Euroopa inimõiguste konventsiooniga. Üksteist aastat hiljem ei ole Eesti riik õigust korrigeerinud.
Teada on, et eri valitsusasutused, sh seadusandlik, täitevvõim ja kohtuvõim, on vastutust aastaid ühelt teisele lükanud. Õiguskantsleri seisukohad on jäänud jõuetuks. Valijat peetakse idioodiks, kellele justkui ei saagi selgeks teha, et vanglas on õigustel oma raison d’être ja ratsionaliseeritud inimõigused on vangide taasühiskonnastamise vahend. Valimisõigus aitab vangil mitte kaotada sidet ühiskonnaga ja tunda end kuhugi kuuluvat. Kuuluvus tekitab hoolivust. Demokraatlikus riigis puudub ka moraal-eetiline põhjendus absoluutseks vangide valimiskeeluks. Jutustuses „Üks päev Ivan Denissovitši elus” kirjeldab Aleksandr Solženitsõn, kuidas vangidel ei lubatud kanda käekella, sest võimud teadvat aega kinnipeetavate eest. Sedasi möödub vangi elu justkui tema osaluseta. Valimisõiguseta kinnipeetava ühiskondlik eksistents möödub tema osaluseta.
Loe edasi homsest Eesti Päevalehest!