Ent kui ikkagi lihtsustada? Ütleme, et inimene puhub vaid kahte alkomeetrisse – politseinike omasse, nii-öelda etaloni ja siis sellisesse, mida tavakasutajad kaasas kannavad? See võrdlus tundub juba pädevam.

Nii teemegi. Kogume kokku neli mõõtmisvahendit.

Esimene neist ongi politseinike Lion Alcolmeter 500; täpselt seesama, millega korrakaitsjad igapäevatööd teevad. Tagaküljel on kleeps, millel on kirjas, et seadme kalibreering kehtib detsembri keskpaigani.

Teiseks on ühele kolleegile kuuluv Eestis toodetud Alcoscan Secret, mille hind on veebist ostes 117 eurot. Pood.alkomeeter.com saidil liigitub see alkomeeter täpsusklassi B, mille maksimaalne lubatud viga oma kalibreerimispunktis on 6-10%. Ka selle alkomeetri tagaküljel on kontrollimist kinnitav kleeps, millel seisab, et see peaks näitama õigeid numbreid kuni septembri keskpaigani.

Kolmas seade on selle testi „must hobune“ - Varssavi lennujaamast ostetud mõõduriist, mille hind võis omaniku sõnul jääda umbes neljakümne euro kanti - kes seda enam täpselt mäletab! Ühtegi eraldus- või firmamärki ega ka kontrollimiskleebist sel seadmel pole.

Ja neljandaks ühekordne alkotest nimega Morning After, mille hind on umbes kolm eurot. Sellel pole ekraani, vaid lahti tuleb rullida kilekott, torgata sinna sisse klaastoru ja puhuda seni, kuni kilekott on täis. Kui klaastorus olevad kristallid roosakaks tõmbuvad, pole sul autorooli asja.

Alkomeetrite jõuproovi tulemustest loe homsest Eesti Päevalehest!