Nii on ta läinud loendamatuid kordi ennegi, kuni Tommi on jalutamisest tüdinenud ja Vaike tagasi koju juhatanud. Koduks on tegelikult juba kolm aastat olnudki tütre kodu, aga Vaike ei ole sellega leppinud. Kuid sel septembrikuu õhtul läks kõik halvasti. Jalutajad läksid metsa ning õnnetul kombel kukkus Vaike magistraalkraavi mutta ja jäi okastraadi külge kinni. Ka Tommil ei läinud paremini, tema rihm jäi traadi külge kinni veidi eemal.

Vaike tütar Luule märkas, et ema on jälle kadunud. Tavaliselt on nad koeraga ikka tagasi tulnud või on külainimesed nad koju juhatanud. Kui õues juba hämarduma hakkas, kuid ema ega koera ikka näha ei olnud, läks abikaasa Ants neid autoga otsima, valgustades aknast taskulambiga teeääri. Kui see tulemust ei andnud, helistasid nad päästjatele. Algatati päästeoperatsioon helikopteri, kaitseliidu, vabatahtlike ja politseijõududega. Tunnid möödusid, ümbruskond kammiti läbi, aga kadunuid ei kuskil. Hommikul kella nelja ajal nad lõpuks tänu koera haukumisele leiti. „Ta oli üleni vees, mudane, alajahtunud. See oli kohutav vaatepilt,” kirjeldas Luule. Vaike ja Tommi olid majast ühe kilomeetri kaugusel metsas. „Ma tänan väga kõiki abistajaid, kes nii operatiivselt tegutsesid,” kiitis Luule.

Pere kolme aasta jooksul tehtud katsed Padise vallast Vaike hooldamiseks toetavat teenust saada on luhtunud. Vald maksab Luulele kuus 25,57 eurot hooldajatoetust ja see on kogu abi.

Millised on valla põhjendused ja pere perspektiivid, loe pikemalt homsest Eesti Päevalehest.