Eelkõige tuleks vaadata seda, kui palju on mingite erialade nõudlust. Raportis teen ka ettepaneku vägagi kriitiliselt hinnata õpetamise kvaliteeti, mis peaks vastama ikkagi rahvusvahelisele standardile. Intervjueerisin raporti koostamise käigus üle 30 inimese ja paljud neist viitasid faktile, et osa valdkondades on meie õpetamise tase alla rahvusvahelise standardi ja niisuguseid asju ei peaks Eestis üldse õpetama. Kasvõi mingisuguste spetsiifiliste võõrkeelte magistri tasemel õpetamine – kas see on ikka mõttekas? Võib-olla tuleks need huvilised saata hoopis riiki, kus see keel on riigikeel ja kuhu tudeng pärast õpinguid tõenäoliselt ka tööle läheb. Piltlikult väljendudes: et Tallinna Kadrioru lossis ei annaks mingi väiksema keele magistriharidusega filoloogid turismigruppidele selgitusi.

Kui võimalikuks te peate seda, et ülikoolid ja teadusasutused liituvad niimoodi, nagu teie ette näete, sellisesse kolmnurka? Eesti keele instituut juba andis teada, et ei ole sellise plaaniga nõus.

Kogemused maadelt, kus on ülikoolide ja teadusasutuste reforme edukalt tehtud, ütlevad, et sellised iseeneslikud ja alt üles toimuvad muutused viivad tihti olukorrani, kus osa inimesi on lihtsalt igasuguse muutuse vastu. Teised inimesed otsivad jällegi ideaalset mudelit, ja jäävadki otsima, sest seda pole olemas. Tulemus on see, et muudatusi küll tehakse, aga need on liiga väikesed või lootuselt hiljaks jäänud.

Tegelikult tuleb teha ikkagi selgeid ülevalt alla ja poliitilisi otsuseid. Loomulikult tuleb enne analüüsida. Ütlen ka eessõnas, et raporti eesmärk on tekitada uusi diskussioone, panna inimesi mõtlema ja seejärel tegutsema.

Kõigest olulisest, mis raportist selgub, loe lähemalt homsest Eesti Päevalehest.