Palju on kinni Vene ajast jäänud süsteemis ja sel ajal hariduse saanud õpetajates. Neil on väga sarnased meetodid ja nad on terve elu ühtmoodi õpetanud. See, mida nad teevad, on kahtlemata efektiivne, aga ma saan aru, miks see võib koolirõõmu vähendada ja miks need vastukäivad tulemused olemas on. Koos muutunud ja individuaalset arengut pakkuva õpikäsituse juurdumisega peaks ka õpilase koolirõõm tõusma. Aga ega seda üleöö tekitada ei saa, see peab järk-järgult tulema. Kui tuleb muutus õpetajaskonnas, siis saab seda üle kanda ka õpilastele.

Kas õpetajate väljavahetamine on ainus võimalus? Või on seda muutunud õpikäsitust juba ka tunda?

Ma saan rääkida selle baasil, mida ma oma koolis näinud olen. Meie direktor puudutab seda teemat igal koosolekul ja ta tahab sellega tegeleda. Koolis on ka õpetajaid, kes tahavad selles kaasa lüüa, ideid välja käia ja kujundava hindamise sissetöötamises osaleda – tahet siin jagub. Siiski ei saa ka üldistada ja öelda, et kõik sellega tegeleda tahaksid. Ma ei ütle, et me peaksime nad kohe välja vahetama ja et kõik vanemad õpetajad võtavad koolirõõmu ära, aga…

Loe edasi homses Päevalehest!