„Tervitused Miss Yvette Adi Edemilt, ma tahan, et sa loeksid mu kirja mõttega ja aitaksid mind. Ma olen kadunud härra ja proua Daniel Edemi ainus tütar. Mu kadunud isa oli väga rikas kakaoärimees Togo riigis Lome linnas, enne kui ta oma äripartnerite poolt ühel välislähetusel äritehinguid tehes surnuks mürgitati. Enne suremist kutsus isa mu siin Lome erahaiglas oma voodi äärde ja ütles, et tal on viis miljonit USA dollarit ühes kohalikus pangas hoiusel…“.

Edasi kirjutas Miss Edem, et ta otsib välispartnerit, kellele see summa üle kanda, et too sellest 30 protsenti endale võtaks ja ülejäänu eest aitaks Edemil adressaadi koduriiki tulla, et haridusteed jätkata. „Ma tahan, et sa aitaksid mind mitte selle 30% pärast, vaid et sa adopteeriksid minu ja hoolitseksid mu elu eest. Palun päästa mu elu,“ kirjutas ta.

Kui aastaid tagasi domineerisid petukirjades väited, et kirjasaajal on mõnes Aafrika riigis surnud kauge sugulane või nimekaim, siis viimasel ajal kasutatakse ära maailmapoliitikat ning räägitakse pagulaslaagrites kinni olevatest miljonäridest või Muammar Gaddafi ja Bashar al-Assadi peidetud varandusest.

Saabuvad kirjad on stiililt erinevad. Enamasti püütakse asju ajada kiirustades ning soovitakse ruttu loodetava ohvri andmeid kätte saada. Mõni petis läheneb aga tasakaalukamalt ja usaldust rajades, kusjuures käiku lastakse ka armastus.

Mida agarad kirjasaatjad neile vastu läkitatud päringutele vastasid ja kuidas oma ausust tõendasid, loe homsest Eesti Päevalehest.