Marko Mäetamm Foto: Tiit Blaat

Oli siis Tartu kunstimuuseumi näitus „Minu Poola. Mäletamisest ja unistamisest“ tõesti nii provokatiivne ja kohatu, et teenida ära valulisi reaktsioone Efraim Zuroffilt ja siinselt juudi kogukonnalt? („Tartu näitus solvab juute“ 11.2, EPL)

Ma ei saa olla täiesti neutraalne selle näituse hindamisel, sest osalen ühe autorina selles ka ise.

Kõige vastakamaid tundeid tekitanud Poola kunstniku Artur Zmijewski töödele (millest üks kujutas 1999. aastal valminud alasti inimeste kullimängimist gaasikambris – toim) on mul raske anda mingisugustki hinnangut, kuna ma pole neid teoseid näinud algusest lõpuni. Nii et pean siin rääkima vaid meedias nähtu-kuuldu põhjal. Aga seda, et näituse teema on provokatiivne, saab vist iga vähegi mõtlev inimene aru.

Näitusel väljas olevad tööd ei ole uued, neid on näidatud varem mitmeid kordi ja neid on ka palju meedias kajastatud. Minu konkreetne osalus näitusel on Kaido Olega kahasse ca 10 aastat tehtud maal. see oli periood, kui esinesime väljamõeldud persooni John Smithi nime all. Töö peal on auto, milles istuvad kaks tüüpi. Auto esiaknast paistab kõigile filmidest tuttav vaade, kus mäe nõlval on suurte valgete tähtedega kiri HOLLYWOOD, ainult et meie maali peal on selle asemel kirjutatud HOLOCAUST.

Samasse sarja kuulus veel selline töö, kus tüübid näevad auto aknast Brežnevi hauda, ja ühe töö peal jookseb auto eest läbi Bidstrupi karikatuurilt maha astunud Hitler, tõrvik käes. Sarja idee meie jaoks oli see, et kaks tohmanit väisavad lähimineviku olulisi ajaloosündmusi, suutmata midagi neist arvata või neid mõista. Kaasaegne info üleküllusest tekitatud ja meedia poolt kultiveeritud pinnapealsus, kus enam ei suudeta näha sõnumite, siltide ja visuaalide taha, ei suudeta end ümbritsevat maailma mõista ega kriitiliselt hinnata, lihtsalt ollakse endast läbi kihutava elu tunnistajaks.

Loe edasi homsest Eesti Päevalehest!