HOMSES PÄEVALEHES: Mis teeb vanurite igapäevase elu keeruliseks?

„Ma ei mäleta enam, kuidas ma siit trepist kunagi lapsi üles-alla kandsin," ütleb 81-aastane Helgi Õismets, kes elab Tallinna kesklinnas Narva kohviku juures. Kaks tuba, viies korrus, Stalini-aegse maja kõrged laed ja kõrged trepid.

Õismets elab viiendal korrusel ja peab trepist üles minnes tegema kaks puhkepausi. Selleks toetub ta küünarnukkide ja kõhuga trepikäsipuule, esimest korda esimese ja teise korruse vahel, teist korda kolmanda ja neljanda korruse vahel. Üles jõudes ta hingeldab. Viis minutit. Noor mees jookseb sellega terve kilomeetri.

„Alla tulla on veel hullem," räägib Õismets. Ta põlv on haige ja ta on põlveoperatsiooni järjekorras. „Tegin noorena kergejõustikku, tantsisin, jooksin ja hüppasin, ja nüüd ongi põlv läbi."

Buumi ajal taheti Õismetsa maja pööningukorrusele ehitada korterid. Arendaja pakkus, et majarahvas saab vastutasuks lifti, mis hakkaks sõitma mööda maja hoovipoolset väliskülge. Kolme majaelaniku vastuseisu tõttu jäi asi tegemata. Pööning on endiselt tühi, lifti pole ja Helgi Õismets käib hingeldades trepist üles-alla.

Kui käib. Teinekord lükkab ta isegi poodi leiva järele minekut mitu päeva edasi.

Loe homsest Eesti Päevalehes, millised on vanemate inimeste murekohad nii linnapildis kui ka elus üldiselt, mis sunnivad neid loobuma noortele nii tavapärastest tegemistest.