Juhan Peegel, sadade ajakirjanike akadeemiline isa, puhkas ikka hallipäisena viimset und ja ometi kord said tema õpilased ja kolleegid rääkida temast nii palju head, kui tahtsid. Ta ei saanud enam naeratades käega rehmata: mis nüüd mina...

Aga kummaline, et Juhan Peegli 88-aastasest eluteest nagu ei räägitudki. Ikka eesti rahvast, kultuurist, rahvalauludest, isegi “Kalevipojast”. Neist jumalagajätusõnumeist tuli kokku justkui Juhan Peegli testament, pidev meeldetuletus ka kõige keerulisemas olukorras inimeseks jäämisest.

Akadeemik ja kolleeg Peeter Tulviste ütles, et Juhan Peeglist jäi maha riiulitäis raamatuid, aga mõned mahuvad sinna veel – need tuleb vaid ära toimetada.

Eesti Rahva Muuseumi direktor, Peegli õpilane ülikooli ajakirjandusosakonna esimesest lennust Krista Aru tuletas meelde Juhan Peegli mõtet: kus on veel selline rahvas, keda oleks kutsutud esimesele laulupeole ajalehe kaudu?

Aulatäis hüvastijätjaid saatis Juhan Peegli Raadi kalmistule, Johann Voldemar Jannsenist mööda, üsna Otto Wilhelm Masingu viimse puhkepaiga lähedusse, hiljuti lahkunud Sulev Vahtre päitsisse.

Ime, et maailma kõige soojem ja väärikam inimene, professor Juhan Peegel on kusagil Tartus oma Annelinna korteris ikka alles ja jälgib vaiksel moel Eesti tegemisi, sai eile otsa.

Nüüd jälgib ta meid kõiki kusagilt oma varem lahkunud kallite juurest, kelle järele ta oli viimased eluaastad vaid igatsema pidanud.