Foto: Andres Putting

Eile pärastlõunal hajus igasugune lootus, et esmaspäeval algama pidav arstide streik võiks ära jääda ja osapooled ühise keele leida. Kuna arstid lükkasid ümber ka sotsiaalministeeriumis kokku saanud töögrupi tulemuste kohta levinud pressiteate, püüame ise kokku võtta, mida me streigi kohta teame ja mida veel ei tea.

••Mis värk selle streikimisega on? Esmaspäeval pidavat mingi streik algama?

Jah, 1. oktoobrist algab Tallinna ja Tartu haiglates ametlikult tervishoiutöötajate streik. Esialgu puudutab see ambulatoorset vastuvõttu, kuid nädal aega hiljem võib lisanduda ka statsionaarne osa ja liituda veel teisedki haiglad.

••Nii et see kestab siis kauem kui ühe nädala? Millal streik läbi saab?

Ametlik versioon on selline, et streik saab läbi siis, kui kollektiivlepingul (meditsiinitöötajate ja tööandjate ehk haiglate vahelisel) on allkirjad all. Arstid ise oletavad, et tööseisak võib kesta nädalaid. Arstide liidu peasekretär Katrin Rehemaa on öelnud, et arstid on valmis streikima lausa kuid järjest.

••Mida see minu jaoks tähendab?

See tähendab, et kui sul on järgmiseks nädalaks eriarsti juurde aeg kinni pandud, siis oota telefonikõnet, millega sinu arstiaeg tühistatakse ja võimaluse korral leitakse kusagil järjekorra lõpus uus aeg.

••Aga mul oli juba esmaspäevaks aeg kinni pandud.

Kas sulle helistati eile? Lepiti uus aeg kokku? Kui ei, siis mine esmaspäeval kohale, sest siis peaks see aeg ikka veel kehtima. Haiglate esindajad ütlesid, et igasugused tühistamised ja uute aegade kokkuleppimised tehakse üks tööpäev varem. Seega – kui näiteks neljapäeval streik ikka veel kestab, siis need ajad tühistatakse kolmapäeval.

••See tähendab, et kõik arstid ikka ei streigi, kui mulle ei helistatud?

Kõik arstid ei streigi, nagu ka kõik Eesti haiglad ei streigi. Kindel on, et onkoloogilist ravi (teisisõnu vähiravi) vajavad patsiendid, rasedad ja alla 18-aastased saavad kõik ravi. Samuti töötavad kõik erakorralise meditsiini osakonnad ehk traumapunktid ja kiirabi. Kõige kindlam viis kontrollida, kas arstiaeg kehtib, on vaadata haigla kodulehelt või ise helistada. Siis on kindlam tunne töö juurest arsti juures käimiseks vaba aega võtta.

••Mul on mingi imelik lööve. Kui ma nüüd järgmisel nädalal nahaarsti juurde ei saa, siis mida ma tegema pean? Lähen traumapunkti ja teen ai-ai-ai lootuses, et keegi võtab mu jutule ja annab salvi jaoks retsepti?

Võib ju katsetada. Tõesti on nii, et järgmise dermato-veneroloogi aja saad sa endale broneerida alles pärast streigi lõppu. Või proovid näiteks Pärnu või Ida-Viru haiglat. Muidugi oleks soovitatav kõigepealt enne oma perearstiga rääkida, ta peaks tööl olema.

••Nii et perearstid ei streigi?

Nii ja naa, see on keeruline lugu. Otseselt nad ei streigi, kuid toetavad streikivaid arste toetusaktsiooniga, mille sisu on selline, et nad vähendavad oma vastuvõtule registreerimist. Nimelt tellib haigekassa nende käest tööd ainult neli tundi päevas ja ülejäänu teevad nad nii-öelda ületunde. Piltlikult öeldes panevad nad streigi ajal pastaka pärast neljatunnist tööd kõrvale ja pärast seda telefoni enam ei võta.

••Mis siis, kui mu lapsel tekib mõni tõsine haigus ja perearst ei võta toru?

Arstid on lubanud, et erakorralised tervisemured lahendatakse. Käitu nii, nagu oleksid muidu käitunud: kui on tõesti väga hull, kutsu kiirabi. Kui oma perearsti kohe kätte ei saa, siis on olemas ka perearstide nõuandetelefon 1220. Ja nagu öeldud, alla 18-aastaste laste ambulatoorsed vastuvõtud toimuvad ka edaspidi.

••Aga mis saab mu vanatädist, kes on praegu Mustamäe haiglas ravil?

See on statsionaarne ravi ja vähemasti järgmisel nädalal tema arstide puhul midagi ei muutu. Kes teab, võib-olla saab ta selle võrra isegi rohkem tähelepanu, kuivõrd arstid ei tee oma ambulatoorseid vastuvõtte. Mine teda vaatama ja küsi arstide käest üle, mis saama hakkab. Võta tänane Eesti Päevaleht ka kaasa.

••Mida arstid tahavad?

Arstide ja tervishoiutöötajate liidud on kuulutanud streigi välja üpris üldsõnaliste nõudmistega, kuigi on sinna juurde pikkinud ka võimalikud arvud. Iseenesest tahavad nad kolme asja: väiksemat koormust, rohkem palka ja mingit lahendust sellele, et arstid Eestist Põhjamaadesse ära lähevad. Arstid soovivad saada järgmiseks aastaks palka minimaalselt 10 eurot tunnist, õed 5,5 eurot tunnist. Aga nagu ka arstide liidu juht Andres Kork pärast eilset kohtumist ütles, pole palk kõige olulisem, tähtis on rääkida koormustest ja tervishoiu tulevikust.

••Mis peaks juhtuma, et arstid streikimise lõpetaksid?

Seda joont pole väga konkreetselt maha tõmmatud, räägitakse tõepoolest kollektiivlepingust. Kuid ei ole eriti selge, kuidas saaks kollektiivlepingusse (mis teatavasti hõlmab töötasu ja tööaja kokkuleppeid) kirja panna suuna, mis hoiaks arste välismaale minemast. Ei saa sellest aru peaminister Andrus Ansip („Ei ole teada, mis tingimusel streik lõpeb, mis tingimustel see ära jääb”) ega ka sotsiaalminister Hanno Pevkur („Korduvalt küsisin, kas streikima asuvatele tervishoiutöötajatele oleks see ettepanek vastuvõetav, et me seda üldse arutama saaksime asuda, kuid lõplikku vastust täna ei tulnud”).

••Oot, mis ettepanekust Pevkur räägib?

Eile said arstide, õdede, haiglate, haigekassa ja igasugused muud esindajad sotsiaalministri juures kokku. Haiglate liidu esimees Urmas Sule pakkus arstidele ja õdedele 6,6% palgatõusu ja lisakoormuse ärajätmist järgmiseks aastaks. Aga see ei olnud haigekassa nõukogu kinnitatud ega kirjalikult vormistatud, et arstide või tervishoiutöötajate liit seda arutada saaks. Igatahes jääb see protsent samuti arstide-õdede soovist väga kaugele.

••Kui nad pidevalt läbirääkimisi peavad, siis mille taha on kokkulepped jäänud?

Tuleb teha vahet ministri esinemisel kusagil foorumil vestlusringis ja streikijatega läbirääkimistel. Läbirääkimised toimuvad töötüli osapoolte vahel – eelkõige meedikute esindajate ja haiglate vahel. Lõplikud otsused sünnivad enamasti hoopiski kõrgemal tasemel.

Üks näide: kui talvel hakkasid õpetajad streiki ette valmistama ja nõudsid konkreetseid palkasid, siis olid haridusminister Jaak Aaviksoo ja ministeerium üldiselt seisukohal, et tüli on õpetajate ja omavalitsuste vahel (töövõtjateks õpetajad ja tööandjaks koolide pidajad). Töötüli jäigi õhku ja streik toimus.

Õpetajate palgaküsimusele leidis lõpuks siiski lahenduse haridusminister. Tema eestvedamisel valmis poliitiline raamistik, mille kaudu suunati palkadeks raha juurde. Umbes samas kohas on praegu arstide ja sotsiaalministri tüli. Ministeerium ja haigekassa on pidevalt selgitanud, et streikijad rääkigu haiglatega läbi, aga raha tuleb haigekassast ja see, kuidas raha juurde leida, peab tulema ministeeriumist. Sellepärast on tervishoiutöötajad pidevalt rääkinud, et ministril ja haigekassa juhtidel oleks aeg sekkuda.