Eesti geenivaramu projekt väärib tunnustust, aga sealsetest proovidest peaks infot antama vaid konkreetse haiguse kohta. Foto: Jassu Hertsmann

Inimesed tunnevad järjest suuremat huvi selle vastu, kas neil on risk haigestuda mõnda perekonnas esinenud raskesse haigusse, milline ravim neile sobib, kas neil võib kunagi välja lüüa mõni sõltuvushäire või milline on nende tegelik päritolu. Vastused annab otsetarbija geneetiline testimine. Näiteks USA-st on võimalik test raha eest tellida: inimesele saadetakse posti teel tuub, kuhu ta paneb oma sülge ja saadab selle firmasse tagasi ning peagi saabub vastus.

Paraku peitub siin mitu aga. Kas te ikka tahate teada, et teil on 1,4 korda suurem rinnavähi tekke oht? Või et teil on soodumus jääda Huntingtoni tõppe (harvaesinev pärilik haigus, mille tagajärjel inimese liikumis-, kõne- ja mõtlemisvõime aeglaselt hääbub)?

Tartu ülikooli kliinikumi geneetikakeskuse juhataja ja Tartu ülikooli kliinilise geneetika professor Katrin Õunap viitab inimõigustele, mille järgi on igal inimesel õigus teada tõde enda kohta, sealhulgas geneetilist infot. Samal ajal arvavad professionaalid, et infot pakkuv firma peab kandma vastutust ka selle eest, mida inimene saadud teadmisega edasi teeb.

Kannatada saab privaatsus

Õunap viitab, et paljud avalikult teste pakkuvad firmad ei jälgi piisavalt info privaatsust. Näiteks võivad kindlustusfirmad infole ligi pääsedes inimesele kohe piiranguid seada.

Avalehele
11 Kommentaari