Miks te vanainimesi kiusate? Mis annab teile veendumuse, et nende tänaseks vanade inimeste kohtu alla andmine on õige?

Allan Jaarma: See on kõige valem seisukoht, mis antud asjas olla saab. Siin ei ole tegu kellegi kiusamisega, vaid kuriteoga, mis ei aegu. Ameerikast tuli hiljuti uudis sama vana, 88aastase mehe riigist väljasaatmise kohta, sest ta varjas väidetavat koostööd natsidega. Sama vanana anti Karl Linnas Nõukogude Liidule välja. Enne eeluurimistoimiku saatmist prokuratuuri, tehakse kahtlustatavale isikule kohtuarstlik ja psühhiaatriline ekspertiis.

Mõned on seepeale uurimise alt ka välja langenud?

A. J.: On küll ja kui hiljem tervises midagi ilmneb, siis saab kohus taotleda korduvekspertiisi nagu Meri puhul toimuski.

Toivo Kamenik: See on vastutustundetu ajakirjanduslik formuleering: miks te väntsutate vanainimest. Kohtusaalis on kümned kannatanud, kes on pea sama vanad kui Arnold Meri ja mitte keegi ei tunne huvi nende tervise vastu! Need Siberis käinud vanad inimesed tulevad ju samamoodi kohale, kohtuistung lükatakse edasi ja nad peavad uuesti tagasi tulema – neile ei tunne keegi kaasa. Aga Arnold Meri, keda meil on põhjust pidada kuritegudes osaliseks, temas saatus huvitab kõiki. Kas neid vanainimesi tookord (küüditamisel – toim.) ei kiusatud?! Mõned võisid olla vanemadki kui Meri praegu ja osa olid liikumisvõimetud. Samuti alaealised, imikud – kes iganes. Meri oleks võinud lasta haiged ja imikud maha jätta.

A. J.: Selliseid juhtumeid on olnud, kus haige on jäetud maha.

Andres Kahar: Neid on isegi palju olnud.

Olete täpselt selgeks teinud, kuidas küüditamine toimus ning sellest paistab selgelt, et otsused langetati Moskvas. Siinsed küüditajad täitsid ju käsku?

A. J.: Käsutäitmine ei vabasta vastutusest. Selles ongi rahvusvahelise õiguse mõte. Oleme arvanud, et kui küüditatuid oli 20 000, siis küüditajaid oli teine samapalju, partei- ja nõukogude aktiiv, julgeolek, miilits, sõjaväelased, rongide saatjad. Küüditatute toimikute põhjal teeme kindlaks, millised isikud protsessis osalesid, siis selgitame, kas nad on elus ja siis tuvastame täpselt, kes mida tegi ja kes mille eest vastutab.

Küüditamise kohta on igasuguseid müüte. Mida te 13-aastase uurimise järel kindlalt ümber lükkate?

A. J.: Kui rääkida teiste peale kaebamisest, siis seda polnud julgeolekul eriti vajagi. Julgelolekul oli ju teada, et näiteks Andres on bandiit ja metsas või maha lastud või arreteeritud – tema pereliikmed oli automaatselt natsionalistid ja nende kohta koostati toimik. Roll võis olla kohalikul julgeolekuagentuuril, aga kindlasti ei öeldud agentidele, milleks nende infot kasutatakse. Asi käis nagu tänapäeval – lähed karistusregistrisse, võtad andmed välja ja ongi info käes.

A. K.: Paljud räägivad, et nõudsid küüditamisnimekirju näha, aga neid pole näidatud. Niisuguseid nimekirju polnudki! Perekonnatoimikus on pereliikmed kirjas, aga ühtset maakonna või üleriigilist nimekirja polnud. Kulakuks tegemist seostatakse küüditamisega, aga sel ajal, kui käis kulakute väljaselgitamine, s.t aastatel 1947–1948, ei saanud kellelgi veel 1949. aasta küüditamisest aimu olla.

A. J.: Kulakuks ei tehtud mingil juhul väljasaatmise eesmärgil. Eesmärk oli suruda jõukamad talud maksudega maha, et nad laostuksid ja likvideeritaks.

A. K.: Paljud kulakud pandi maksude tasumata jätmise pärast vangi ja üsna palju oli juhtumeid, kus seda tehti mõni nädal enne küüditamist. Küüditamise ettevalmistus käis nii salaja, et need, kes kulakutega tegelesid – miilits, prokuratuur –, ei teadnud sellest midagi. Pärast karistuse kandmist saadeti inimesed Siberisse perele järele.

Kes kuulusid kohaliku aktiivi hulka, kes 24. märtsi õhtul kokku kutsuti?

A. K.: Apteektrid, kooliõpetajad, vallasekretärid, külavanemad, partorgid ja komsorgid. Kuidas see valik täpselt toimus, on erinev. Inimeste kokkusaamine sõltus partorgi leidlikkusest, sellest kui hästi ta oskas kokku meelitada. Mõnel pool reklaamiti välja kino või puhvet – noored tulid kohale. Kuskil reklaamiti, et tuleb Karotamm rääkima – jälle tuldi huvi pärast kohale. Ei olnud harvad juhtumid, kui aktiivi koosolekule tuli ka väljasaatmisele kuuluvaid inimesi, kes julgeoleku operatiivgruppide saabudes hiljem vahi alla võetid.

A. J.: Sel õhtul esines siis keegi algul sõnavõtu või kõnega. Kärdla kultuurimajas näidati pärast kino. Kinomehhaanik elab siiani ja mäletab, et näitas mitu korda ühte filmi, sest rohkem filme polnud. Käinas tuli Arnold Meri ja ütles, et nüüd hakatakse kuritegelikke elemente välja saatma, tema on vastutav. Uksed suleti ja sinna pandi relvastatud valve.

Üks legendidest väidab, et küüditajad olid oma küla inimesed?

A. K.: Julgeolekuinimesed on sedagi müüti hiljem õhutanud. Ka Vladimir Pool on oma artiklis kirjutanud, justkui oleks küüditamine olnud altpoolt tulnud kohalike initsiatiiv. See on aga absurd. Sedalaadi operatsiooni ei ole võimalik rahvaalgatuse korras teostada. Kogu küüditamist iseloomustas nõukogulik asjaajamine: tähtis polnud sisu, et saada vastalised kätte. Täideti normi. Väljasaadetavate perede piirarvud olid kohalikele julgeolekuminsiteeriimitele Stalini määrusega antud.

T. K.: Ja selle normi täitmise üle valvas Hiiumaal kodanik Arnold Meri. Kui kohalik aktiiv, keskastme juhid küüditamisest ette ei teadnud, siis Arnold Meri teadis tunduvalt varem. Julgeolek, mis operatsiooni ette valmistas, allus parteile ja seega tegelikult oli kõige suurem küüditamise organisaator Hiiumaal partei volinikuna kohapeal tegutsenud Arnold Meri. Ta on kõige suurema kaliibriga mees, kes inimsusevastaste kuritegude eest Eestis kohtu ette jõudnud. Vassili Riis ja Idel Jakobson olid positsioonilt madalamad, kuid nende käed olid otseselt verega koos. Meri hingel on kaudsemalt need, kes väljasaatmisel surid.

A. J.: Meri luges muide operatsiooni ebaõnnestunuks, sest ta ei saanud küüditatute nimekirju ja laev ei saanud kai äärde tulla.

Kas see tähendab, et Meri tahtis rohkem teha?

A. K.: Ta tahtis oma võimu realiseerida.

Keda te edasi uurite?

A. J.: Ideaalis tahame tuvastada kõik isikud, kes võivad süüdi olla, ja võimalusel nad kohtusse viia. Muidugi saame kohut mõista nende üle, kes on veel elus.

Kui palju inimesi te olete uurinud?

T. K.: Ainuüksi ühes maakonnas on küüditamisega seotud tuhandeid inimesi, kelle üks uurija on toimikuist välja kirjutanud ja nende tausta selgeks teinud. Tunnistajatena on muidugi vaja kindlaks teha ja võimalusel üle kuulata ka sõdurid, autojuhid ja aktivistid ning pealtnägijad.

Kes teie uurimisaluste skeemi kuuluvad? Sõdurid mitte?

T. K.: Ei, sõdurid ja autojuhid ei kuulu sinna. Need on inimesed, kellel oli mingi võim. Ja see võim oli mitte teha ka seda, mida nad tegid.

T. K.: On ka näiteid, kus operatiivvolinik jõi end purju, et mitte küüditama minna. Ta sai oma tööliinis karistuse, aga leidis tee, kuidas kõrvale hiilida.

Kui palju selliseid näiteid on?

A. K.: Kaks on kindlalt teada. Aga vaevalt et pered viimata jäid. Järgmistel päevadel pandi uued operatiivgrupid kokku.

Miks Meri alles nüüd kohtusse jõudis?

A. J.: See on võtnud lihtsalt rohkem aega. Hiiumaad uurisime 2003. aastast peale. Meri osa eraldasime 2006. aastal ja prokuratuurile andsime selle üle detsembris.

T. K.: Küüditamine on tegelikult vaid üks osa meie uurimisest. Kõigepealt, 1990. aastate keskel, uurisime hukkamisi, mis toimusid Eestis 1941. aastal. Kodanikud on avaldusi teinud ja neis sisalduvad faktid tuleb ju kõik üle kontrollida.

A. K.: Uurimisele saab läheneda isikupõhiselt nagu Jakobsoni puhul, mis tähendab seda, et tuleb minna arhiivi ja hakata tohutust materjalihulgast tema tegevust tõendavaid materjale otsima. Teine võimalus on läheneda maakonnapõhiselt ja näiteks küüditamise puhul vaadata läbi ühe maakonna kõik küüditatute toimikud, panna kirja dokumentidel figureerivad nimed, tuvastada isikud ja siis hakata tegutsema. Küüditamise uurimisega on nii, et algul on palju tööd ja midagi ei tule, aga siis tuleb korraga palju.

Mitu maakonda on veel uurimata?

A. J.: Võrumaa, Tartumaa.

T. K. Meil on selle uurimise peal neli inimest vastavalt sellele, kui palju ressursse valitsus omal ajal andis. Eesti läks siin teist teed kui Läti ja Leedu. Lätis teevad ajaloolased andmete kogumise töö ja siis antakse see juristide kätte. Tavaliselt ei ole juristid ajaloo ja eriti murrangulise perioodi peensustega kursis.

A. J.: Töö eripärast rääkides: igas eeluurimistoimikus seletatakse ära, mida iga dokument tähendab. Kohtunik peab täpselt aru saama, kuigi ta ei pruugi ajaloost seda aega teada. ´

A. K.: Ei maksa unustada, et ka prokurör peab endale protsessiks asja selgeks tegema. See ei ole sugugi kerge ülesanne, kui sulle pannakse lauale 50–60 köidet.

A. J.: Meri asi on veel väikse mahuga: vaid kümme köidet, kusagil 2500 lehekülge.

T. K.: Tavalisel ajaloouurijal ei ole neid võimalusi. Aga maailmas on üks riik, kes süüdistab teisi natsilembuses ja soovimatuses neid kuritegusid uurida, aga samal ajal ei aita teiste uurimisele kaasa – Venemaa. Meri asjus on Venemaa üks argument meie vastu, et me peame kohut Nõukogude Liidu kangelase üle. Nagu oleks nemad seadustest kõrgemal! Tegelikult on Nõukogude Liidu ajal antud neid kangelasi kohtu alla vägistamise, tapmise eest. Aunimetusi on ära võetud. Eestis oli Eduard Tähe näide – ta lasi oma naise maha. Üks asi on sõjasangarlus, teine naiste ja laste küüditamine.

Kui Wiesenthali keskus uurib kõike, mis juutide hävitamisel tehti, siis ka meil on samasugune moraalne ja juriidiline kohustus uurida kommunismi kuritegusid nii kaua, kui uurimismaterjali jätkub.

A. J.: See pole mitte uurimine uurimise pärast, vaid selleks, et täpselt kindlaks teha, mis toimus ja kes vastutajatest on veel alles.

A. K.: Meri ainsana on kohtualustest pidanud vajalikuks küüditamist õigustada. Operatiivvolinikud, keda uurinud oleme ja kes kohtus süüdi mõistetud, ei räägiks üldse küüditamisest, kui saaks.

Teised on end ikka ka õigustanud?

A. J.: Nad õigustavad, aga mitte küüditamist tervikuna nagu Meri. Mõned võivad kelkida, kuid julgeolekutöötajad reeglina küüditamisest osavõtuga avalikult ei hoople.

A. K.: Ega Nõukogude võim kelkinud ka küüditamisega. Kui 1960. aastatel hakati sellest natuke rääkima, siis Robin Hoodi võtmes: saatsime rikkad minema, et vaestel oleks parem elu. Rõhutati kulakute väljasaatmist, kuigi tegelikkuses moodustasid enamuse nn natsionalistide pered.

A. J.: Arnold Meri on esimene, kes võib saada süüdi mõistetud genotsiidis.

Kohtumõistmine

Inimsusvastaste kuritegude uurimine 1995–2008

•• Kaitsepolitsei ja prokuratuur on kohtusse saatnud 11 kriminaalasja, süüdistades 19 isikut. Süüdi on mõistetud 11 isikut.

•• 1949. aasta küüditamises on mõistetud süüdi kaheksa meest: Johannes Klaassepp (1921), Vassili Beskov (1918), Mihhail Neverovski (1920–2000), Vladimir Loginov (1924–2001), Juri Karpov (1921), August Kolk (1924), Pjotr Kislõi (1921), Vladimir Kask (1926).

•• Metsavendade tapmises on mõistetud süüdi kolm meest: Karl-Leonhard Paulov (1924–2002), Vladimir Penart (1925), Rudolf Tuvi (1925).

•• Kahes kriminaalasjas jätkub kohtumenetlus kolme isiku suhtes, kelleks on Saaremaalt küüditamises süüdistatav Stepan Nikejev, Pärnumaal metsavendi mõrvanud agent Paul Lõhmus (1926) ja mõrva ettevalmistamisel osalenud Valentin Lukjanov (1919).

•• Kohut hakati pidama genotsiidis süüdistatava, Hiiumaal küüditamise eest vastutanud Arnold Meri (1919) üle.

•• Menetluses on seitse kriminaalasja ja 13 menetlus lõpetati kuriteosündmuse tõendamatuse tõttu või isiku surma korral enne tema kohtusse jõudmist.

•• Esimesena jõudis kohtusse Saaremaa julgeolekujuhi Vassili Riisi (1910–1998) kriminaalasi, kuid süüaluse surma tõttu ei jõudnud see lahendini.

•• Menetlust alustati ka kauaaegse julgeoleku uurimisosakonna juhi Idel Jakobsoni (1904–1997) suhtes, kuid see lõpetati tema surma tõttu.

Küüditamisoperatsiooni valmistas ette NSVLi julgeolekuministeerium

18. jaanuari hilisõhtu 1949. Moskvas NLKP KK Poliitbürool on Baltimaade parteijuhid, Eestist Nikolai Karotamm.

Stalin küsib: „kas tahate natsionaliste ja kulakuid välja saata?” „Jah”, vastavad mehed. „Olge siis lahked,” lubab Stalin.

29. jaanuar 1949. Moskvast tuleb NSVL Ministrite Nõukogu (esimees J.Stalin) otsus „Kulakute ja nende perekondade, illegaalselt elavate, relvastatud kokkupõrgete ajal tapetud ning süüdimõistetud bandiitide ja natsionalistide perekondade, legaliseeritud bandiitide, kes jätkavad vastupanutegevust ning nende perekondade, samuti represseeritud bandiitide abistajate perekondade Leedu, Läti ning Eesti territooriumilt väljasaatmise kohta”.

Küüditamise ettevalmistamine ja läbiviimine (kuni rongidele paigutamiseni) tehti ülesandeks NSVL Riikliku Julgeoleku ministeeriumile (RJM). Igale vabariigile kehtestatakse väljasaadetavate perede piirarv.

Veebruar 1949. Eestisse saabub NSVLi julgeolekuministeeriumi volinik Ivan Jermolin

Julgeoleku regionaalsete osakondade töötajad saavad salajase ülesande teha kindlaks kulakute ja natsionalistide perekonnad ja vormistada väljasaatmiseks vajalik dokumentatsioon. Igasse maakonda saadetakse ENSV RJM volinik. Igale maakonnale kehtestatakse väljasaadetavate perede arv pluss reserv. Kulakute kindlaksmääramine oli toimunud juba varem, 1947-1948. Kulakuks määramise kriteeriumeid oli mitmeid, olulisim neist võõrtööjõu kasutamine.