Isamaa ja Seeder lahkusid Eesti välispoliitikast juba 14. jaanuaril

Kuidas Isamaa ridades valmistuti välispoliitika kesktee pidevast joonest üle sõitma.

Keskerakonna, SDE ja IRL-i koalitsiooni loomise ajal, täpselt kaks aastat tagasi, sai Jüri Ratasest peaminister sisuliselt ühel tingimusel: ta pidi pühalikult tõotama ustavust Eesti senisele välis- ja julgeolekupoliitikale.

Kardeti, kas pikalt opositsioonis olnud ja aina enam venekeelsetele valijatele toetunud ning Edgar Savisaare taktikepi all Moskvaga suhteid hoidnud erakond suudab poole valida. Seetõttu väljendasid uue võimuliidu kokkupanijad – Ratas, sotside juht Jevgeni Ossinovski ja IRL-i tüürinud Margus Tsahkna – enne ülejäänud koalitsioonileppe kokkupanekut truudust senisele välispoliitikale.

Nad vandusid pühalikult: „Eesti välis- ja julgeolekupoliitika on järjepidev ning rajaneb laiapõhjalisel poliitilisel konsensusel. NATO ja Euroopa Liidu liikmelisus ning sellest tulenevad partnerlus- ja liitlassuhted on Eesti julgeoleku ja heaolu olulisim garantii.”