Kotka sõnul suurfirmad meilt Indiasse ei koli, pigem konkureerime lähinaabritega Foto: Tiit Blaat

Möödunud sügisel lahkusite Nortalist (endine Webmedia – K. A.) ja tõite selle üheks põhjuseks tervise: südameklapi rikke, mis vajab operatsiooni. Kuidas teie tervis praegu on?

Njah, see oli Eesti Päevalehe artikkel, mis lõi kuvandi, et olen kohe suremas. Alles eile istus mul vastas inimene ja vaatas kahtlustavalt otsa: ikka veel elad?! Plaan oli Nortalis otsad kokku tõmmata, teha seejärel operatsioon, taastuda ja siis edasi vaadata, millega tegelema hakata. Kuna mu näitajad ei olnud kehvemaks läinud, siis arstid otsustasid lõikuse edasi lükata. Ja nüüd ripun n-ö õhus. Probleem iseenesest ei ole kuskile kadunud, kuid nagu ka sügisel sai öeldud, ei ole see midagi fataalset ja ühel hetkel see lõikus ikkagi tuleb. Väga ebamugav on, kui su tervise kohta pidevalt päritakse, ja ma ei tahtnud sellest ka sügisel rääkida, kuid lahkumisega seotud spekulatsioonide vältimiseks tuli see põhjus ära öelda.

Ja siis tegi Juhan Parts teile pakkumise tulla IT-asekantsleriks?

Esimesena puudutas seda teemat kantsler Marika Priske. Läksin temaga kohtumisele, et arutada, kuidas IT-akadeemiale täiendavat rahastust saada (Kotka oli siis veel IT- ja telekommunikatsiooni liidu (ITL) president – K. A.), ja mingil hetkel muutus vestlus värbamisintervjuuks. Tunnistan, et esimene emotsioon oli „ei”. Aga täiendavad jutuajamised kantsleri ja minister Juhan Partsiga panid mõtlema.

See oli pikalt kaalutletud otsus ja ütlen ausalt, et kui Erkki Raasuke ei töötaks praegu MKM-is, siis poleks ma seda sammu astunud. Just tema eeskuju julgustas, et äkki on erasektorist tulnud inimesena võimalik riigi ja IKT-sektori arenguks oma panus anda.

Sektori areng on teile südamelähedane?

Väga! Eriti just viimased neli aastat, kus oleme ITL-iga püüdnud sektoriga tervikuna midagi ära teha.

Kas teil on selge ettekujutus, mida lähete tegema?

Muidugi. Mulle on lubatud jätta teatavates piirides vabad käed, kuid esmalt on vaja aru saada ootustest ja vastutusala piiridest, mida uuelt asekantslerilt eeldatakse.

Kas Nortaliga on kõik asjad niimoodi lahendatud, et saate rahulikult IT-asekantsleri tööd teha, ilma et teid hakataks süüdistama näiteks Nortali eelistamises?

Üks lahtine ots mul Nortaliga seoses veel on, kuid see saab ametisse astumise ajaks lahendatud. Mul on selle ettevõttega pikk ajalugu, mistõttu on need kahtlustused loogilised. ITL-is suutsin Nortali ja sektori huvid lahus hoida, aga teravdatud tähelepanuga pean selle puhul arvestama ja seda õigustatult.

Kas võõrtööjõu teema on üks neist, mida saate asekantslerina ajada? IT-firmade üks olulisemaid muresid on ju see, et ei saa tuua kvalifitseeritud tööjõudu. Jaburaid näiteid on näiteks Skype’ist, kus nad peavad igal aastal korraldama uue konkursi kohale, mida täidab üks maailmakuulus Kasahstani insener – äkki on vahepeal kodumaal mõni sama hea sirgunud? Kas häid eestlasi ei jagu ja lihtsalt peab võõrtööjõudu sisse tooma?

Ühelt poolt virisetakse, et eestlane on nn allhanke rahvas ja tuleks väärtusahelas kõrgemale liikuda, teisalt ollakse väga kategooriliselt vastu võõrtööjõu sissetoomisele. Kumba me siis soovime: olla maailma valgeima nahavärvusega riik või muuta oma riiki rikkamaks ja selle läbi tõsta inimeste elukvaliteeti? Kui tahame majanduslikus mõttes väärtusahelas kõrgemale tõusta, siis peame lisaks oma inimestele kasutama tippspetsialiste mujalt maailmast ning neil peab olema siia lihtne tulla ja veelgi tähtsam – neil peab siin olema hea olla.

Siseministeerium tegeleb praegu kvootide teemaga, kuid mis edasi? Muu keskkond: lasteaiad, koolid, võõrkeelne meelelahutus, asjaajamine riigiga? Probleem võõrtööjõuga on terviklikum, samas tasuksid investeeringud siin vähemalt IKT-sektori näitel väga ruttu ära. Kodanikuna olen väga mures sellepärast, kas me suudame Euroopa Liidu järgmise suurema toetusperioodi raha eest riigi konkurentsivõimet tõsta või ehitame pigem muuseume. Samas, ilma kvaliteetse võõrtööjõu – kelle kuupalk on vähemalt kaks Eesti keskmist – abita me jääme allhanke rahvaks.

Muide, ettevõtted, kes kasutavad kvaliteetset võõrtööjõudu, räägivad entusiastlikult sellest, kui palju kiiremini eestlased rahvusvahelises keskkonnas töötades arenevad. See teema vajab läbimurret. Kvaliteetne võõrtööjõud tuleb siia andma, mitte saama.

Mis siis saab, kui suurettevõtted, nagu näiteks Skype ja Playtech, viivad oma arenduskeskused minema?

See oht on reaalselt olemas. Arvestades, kui raskelt on Eesti mujalt maailmast ligipääsetav, ning seda, et inimkapitali napib, siis on loogiline, et pikemas perspektiivis otsitakse alternatiive. Kuigi praegu on mõlemad ettevõtted väljendanud, et igal juhul jätkavad Eestis.

Avalehele
44 Kommentaari
Loe veel: