Ka meil siin on väga hea meel, et uus priius on nüüdseks kestnud niisama kaua kui kestis vana. Ning kestab loomulikult edasi! Sest on veel rekordeid, mida lüüa. Ennekõike tuleb muidugi näidata koht kätte ENSV-le. Ebameeldiv on kuulata siinsete kommunistide, igasuguste
käbinite ja vaderite kelkimist – et mis see 7890 päeva ära ei ole, Eesti NSV kestis nii kaua, et neid päevi ei jõua kokku lugedagi! Mina olen neile juudastele öelnud, et ärge arvake, küll jõutakse! President Ilves ja tema tark sõber, Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho praegu just sellega tegelevadki. Istuvad Kadriorus, väike kalkulaator käes, ning muudkui liidavad. Ja kui tulemus on käes, siis pingutame püksirihma, sülitame pihku ning lippame mööda! Vabana elatud päevi peab tingimata rohkem saama kui võõra võimu all vireletuid.

Ja kui see rekord on purustatud, küll siis leiame uus stiimuli. Tuleks teha pähe ka 700-aastasele orjaööle. Ja miks mitte rebida ette Rooma keisririigist või Briti impeeriumist? Eestlane on töökas ja tubli, küll ta hakkama saab.

Mulle endale meenub seoses esimese iseseisvusajaga üks hakkaja mees Võrumaalt, Gustav Toonekurg oli tal nimeks. Tema oli nii isamaaline inimene, et iga päeva lõppedes tuli oma talu hoovile, tõstis pea kohale pudeli õlut ja hõikas:

„Elagu vaba ja iseseisev Eesti!”

Ning kui ta oli niimoodi hüüdnud, jõi Toonekurg õllepudeli tühjaks ning viis tühja taara rehetuppa.Esimest korda tegi ta sedasi 1918.
aastal, Eesti Vabariigi väljakuulutamise päeval ning hiljem ei jätnud ainsatki õhtut vahele, et oma riiki kiita ja tema terviseks õlut rüübata. Pudelite hulk rehe all aina kasvas, juba oli neid seal tuhat, siis kaks tuhat ja nii aina edasi. Viimast korda jõi Gustav
Toonekurg Eesti Vabariigi auks õlut 1940. aasta 17. juunil. Taevas sõudsid ähvardavad mustad pilved, võsa vahel võis juba näha hiilimas tiblasid. Gustav Toonekurg oli teadlik Eestit ähvardavast hirmsast hädaohust, ta süda jättis juba lööke vahele, aga siiski komberdas ta kahe kargu najal majast välja, hüüdis: „Elagu, vaba Eesti!”, jõi oma õllepudeli tilgatumaks, viis tühja kesta rehe alla ning varises siis surnult maha. Rehetoas jäid teda mälestama 7890 tühja õllepudelit.

See oli võimas vaatepilt. Seal rehealuse hämaruses nad seisid, õlg õlga kõrval, justkui 7890 klaasist sõjameest. Käisin neid okupatsiooni aastail sageli vaatamas, et saada jõudu võitluseks tiblade vastu. Iga pudel sümboliseeris ju ühte vabana elatud päeva! Gustav Toonekure rehe all oli peidus meie rahva kuulsusrikas minevik.

Eks tibladegi kõrvu jõudis uudis sellest, et kusagil metsade rüppe peidetud talutares ootavad oma aega 7890 eestiaegset pudelit. Mitu korda saadeti teele kuulipildujatega relvastatud hävituspataljon, eesmärgiga tulistada kildudeks see suurejooneline mälestus muistsest õnneajast. Aga kohalik rahvas kaitses Gustav Toonekure klaasist tunnismehi, tiblad juhatati sohu ehk jäeti süngesse laande ekslema, kuni aateliselt meelestatud hundid-karud nad ära sõid. Nii jäid 7890 õllepudelit terveks ning hoidsid alles mälestust kaotatud priiusest.

1991. aasta 20. augustil viibisin ma Toonekure talus koos Gustavi pojapoja Villu Toonekurega. Eesti oli taas vaba. Seisime rehe all, imetlesime okupatsiooni üle elanud pudeleid ning Villu lausus:

„Ei tea, kas see uus priius ka niisama kaua kestab…”

„Muidugi kestab! Ja palju kauemgi!” vastasin mina. „Vaata, Villu, sinu ülesandeks on nüüd vanaisa poolt eelmise vabariigi ajal tühjaks joodud pudelitele uus sisu anda. Ega siis uus põlvkond tohi vanast viletsam olla!”

„Kas sa arvad, et see peaks olema seesama sisu, mis ennemalt?” küsis Villu.

„Mina arvan, et see võiks olla isegi kangem!” kostsin mina.

„Olgu nii!” nõustus Villu. Ja sellest päevast saadik asus ta Gustav Toonekure pärandit uue sisuga täitma – üks pudel päevas. Täna sai viimane neist täis. Elagu Eesti!