Hetkeni, mil Kaarli kiriku rahvusraamatukogupoolses tornis olev kell hakkas keskpäeval Meistrile oma kurba laulu laulma, olid kirikumees Jaanus Ruiso käed-jalad kibedat tööd täis.

Kirikumehe amet on juba selline, kus ei saa midagi pikemalt ette planeerida, ei välissõite ega suurt puhkamist. Seda teab 1995. aastat saadik Kaarli kirikut ja kogudust teeninud mees hästi. Kunagi ju ei tea, millal elu või Jumal või nad kahepeale kokku otsustavad kellegi ära saata, ilmale tuua või hoopis kokku viia. Kirikumehe tööd on alati vaja. Eriti aga siis, kui lahkuvad Eesti vägevad. Jah, alles see oli, kui kirik tuli Lennart Meri lahkumiseks ette valmistada. Nüüd siis Jaan Kross.

Neid detaile ja detailikesi, mis peavad kirikumehel meeles seisma ja kirikus korras olema, tuleb nii palju, et kõiki ei oska kohe nimetadagi, rääkimata sellest, et neid kirja panna. Alates sellest, kuhu lähevad küünlajalad, kuhu lilled, kuhu alus kirstu jaoks, millal täpselt hakkab kõlama kell ja kui kaua ta kõlab…

Postiljon palub andeks

Kaarli kirik on üle saja aasta olnud oluliste lahkumiste paik. Siin leinati nii 1905. aasta Uue turu veretöö ohvreid kui ka 1924. aasta enamlaste mässus tapetuid. Rääkimata hulgast ministritest, sõjaväelastest, ärimeestest.

Laupäeval on Kaarli kirik taas kurva tähelepanu keskpunt. Rahvas saabub läbilõikena ja kokkuvõttena kogu Eesti elust. Saabujatest saab pilt, mida Meister kirjeldas juba viiekümne aasta eest oma esikkogu “Söerikastaja” esimeses luuletuses:

Kallid kasukad,

pleekinud palitud,

vastselt valmind

ja kulunud kuued,

lipsud lihtsad

või vägagi valitud,

siid- ja sitssärgid

vanad ja uued,

kehvad kingad

ja säravad säärikud,

püksid, poest tulnud

või istmikult harvad… 

Meister ühendab kõiki saabujaid, kes nagu ei pruugikski ühte kuuluda, aga kuuluvad siiski. Just tänu Meistrile. Mingis mõttes on Meister oma kirjapanduga nad kõik lugema, kogema ja ennast nägema õpetanud. Läbi punaste painajate, sinimustvalgete sirenduste.

Teiste hulgas poetub kirikusse postikotiga naine, postiljon. Istub tagumistesse ridadesse, langetab pea ja loeb selgel häälel meieisapalvet kaasa. Keset matuseteenistust piilub postiljon kella, tõuseb püsti, vaatab andekspaluva pilguga ringi ja kohendab postikotti, kiirustamise põhjust. Juba astubki ta kiriku väljapääsu poole. Ju mõtleb: “Hea, et vähemasti sel kombel sai Meistrile tänu öelda. Ju pole kirja ootajad selle viivituse pärast pahased.”

Kiriku võlvide kajas segunevad Bach ja Pärt, ilusad sõnad hingest ja piiblist, kaunid mälestused. Kirikumees Jaanus Ruiso libistab pilgu üle rahva. Talituse alguse kolmveerandsaalist on saanud täissaal. Kokku tuhatkond inimest. Kiriku uks annab vaikse kriuksuga märku aina uute Meistri austajate saabumisest.

Tuhat inimest, kogu Eesti kultuurieliit. Meie parimad kirjamehed, muusikud, lavastajad, heliloojad, sõnaseadjad Meistrile head teed soovimas. Nii pisuke see meie kultuur ongi, kõigest üks kirikutäis.

Teistmoodi aeg

Või teistpidi võttes: nii suur see meie kultuur ongi, kui lisada siia need tuhanded inimesed, kes sel krõbekülmal hommikul heiskasid oma kodutaludes sinimustvalged Meistri mälestuseks. Ja need tuhanded, kes viimasel nädalal otsisid tolmunud riiulist üles Meistri romaanid ja luulekogud. Ja need kümned tuhanded mitmetes maades ja mandritel, kes aastavahetuse aegu poetasid Meistri mälestuseks mõne hea sõna või mõtlesid mõne ilusa mõtte.

Kirst magava Meistriga läheb teele. On aeg kella lüüa. Kirikumees vajutab kiriku seinal olevale nupule … ja ongi kõik. Elekter teeb tema eest töö ära.

Teinekord on kirikumehel tunne: oh kui väga tahaks kella lüüa, kohe päriselt, oma hinge läbi kellahelina kuulutades. Justkui Lible või kui Vargamäe kellamees, kelle käteramm pani väert kellad helisema üle mägede ja niitude, küll jõulurõõmust, küll vargamäelaste lahkumisvalust. Pani helisema just selles Gustav Suitsu “Kerkokella” rütmis ja nii, et tunda oli:

heng niikui taiva poole püvväs,

nii rasselt kaibap, ikep kell…

Aga on teistmoodi aeg, kella helistab elekter. Ja on ka teistmoodi aeg selles mõttes, et Meistri nooruses õpetati lastele: matuserongi möödudes tuleb peatuda ja paljastada pea. Nüüd aga ohjeldavad mööduvaid autosid politseinikud, et argiaskeldustes tuhisejad kogemata matuselistele otsa ei sõidaks. Nüüdsel teistmoodi ajal ei tule Harju tänava liuvälja pidajad selle pealegi, et lõbustus leinajate möödumise hetkeks katkestada. Nii vihuvadki uisutajad piruette teha ning vaatavad arusaamatul pilgul nende kõrvalt piki Harju tänavat liikuvat musta värvi rongkäiku, mille ees on sinimustvalge lipp.

Kirjanike maja ees voogab kõlareist Sven Grünbergi loodud “Wikmani poiste” tunnusmeloodia. Seesama habras, unistustest ja lootustest tulvil viis, mida oleme sadu kordi kuulnud romaani telefilmi vaadates. Seesama viis, mis on meis justkui iseenesest saanud eestiaegse elu ja eestiaegsete meeste sümboliks.

Matuserong peatub Meistri kodumaja ees. “Wikmani poiste” vaim lendab võidu lõikavkülma tuulega. Vilde monumendi ees süttivad Meistri mälestuseks sajad küünlad. Need peegelduvad Meistri kodumaja akendelt, millel samuti põlevad küünlad.

Korraga ilmub kirjanike maja katusele naine mustas. Justkui ilmutus Concordia Klari illustratsioonidelt romaanile “Kolme katku vahel.” Graatsiline naine külma õhkava taeva taustal, pea justkui puudutamas keskaegseid tornitippe. Küünlad on süttinud, naine mustas seisab sõnatult kirjanike maja katusel, tuul sasib ta riideid. Ikka sellesama lummava viisi taustal.

Kirikumees Jaanus Ruiso toimetab aga juba tühjaks jäänud Kaarli kirikus. Mees on just suured küünlajalad kokku tõstnud, kui ta mobiilile tuleb kõne. Uued matused ootavad korraldamist.

Meistri lahkumislaul

Rahumäe surnuaial, parklast minnes paremat kätt, magab nüüd Meister. Taamalt kostab liiklusmüra ning hallid karpmajad piiluvad suureks metsalaaneks kasvanud rahula puude okste vahelt. Ning korraga hakkab peas kajama juba kirikus kuuldud ja sadades südametes kaasa laulud lahkumislaul Jaan Krossi sõnadele – “Imeline aas”. Sel lool on tähendusrikkad, Meistri haual seisja jaoks suisa imelised sõnad.

… Kas tõesti kord saab tõde muinasloost,

et sellest laanest tagasi ei tulda.

Siiski tulevad need, kes veel saavad minna, peatuvad värske künka veerel. Tõmbavad käega korra üle silma, nagu vabandades, et oh see kõle talvine tuul. Vaatavad, kuis Jaan Jaani poeg Kross magab oma ema Pauliine kõrval. Vaatavad, kuis tuul sasib rohelistel okstel valgeid roose ning laul kumiseb kõrvus.

Ehk küll me ümber kivist linn on taas,

me kõnnime, kui kõnniks me legendis.

Neist õitest algas imeline aas,

nüüd kõik need õied õitsevad meis endis

ehk küll me ümber kivist linn on taas.

Üks Eesti elu legend on otsas. Kuid tundub, justkui vaataksid meid puude vahelt Meistri kavalad silmad ja kostaks kui tema  muhe, lõpmata meloodiline ja lõppematuna tunduv lause. Koos tõdemusega, et Meister ise kirjutas endale lahkumislaulu. Parima, mida saab kirjutada.

Päev hiljem panevad memmed pead kokku. Ilus matus oli, kostetakse.

Lõimevedaja mälestuseks

Toomas Hendrik Ilves,

president

See lõim, mida Sa vedasid, või-maldas eestlastel uuesti püsti tõusta. See lõim aitas meil pimeduses edasi minna. Me teadsime, et Sa oled ees seda vedamas; sellest haprast, kuid katkematust lõimest kinni hoides me teadsime, et me ei eksi valesse kohta.

Ja kui olime jõudnud siia, kuhu Sa meid tõid, tagasi Eestisse, Eesti Vabariiki, asusime Sinu veetud lõime tugevdama. Lõimest sai nöör ja siis köis, millest me lõpuks ehitasime silla oma demokraatliku Eesti Vabariigi esimese bastionini.

Karl Martin Sinijärv,

kirjanik

Jaan Kross oskas vaadata asjadele teistmoodi pilguga ning andis nähtu elegantselt edasi. See on kirjanikuks olemise võlu, õigus ja õigustus. Siiski on mõne kirjaniku sees peidus veel teine kirjanik ja ehk kolmaski ning mõni neist võib olla tõesti suurem kui välimine.

Kuid eriti suure vedamise korral on ühel neist sisemistest kirjanikest ka isiklik ajamasin. Masin, mis laseb vahedal pilgul rännata kultuuri kaugemates kihtides. Mis ei tähenda, nagu hoidnuks Jaan Kross oma ajamasinat pidevas töös, tema sulg sujus väga vabalt kõige erinevamates aegades.

Aga me oleme tänulikud, et Jaan Kross ei pidanud paljuks väärt instrumenti meiega jagada.

Tõnis Arro,

EÜS

Sinu eeskuju ja olemasolu, Sinu põhiasjades iseenesestmõistetavalt kompromissitu ja pisiasjades siiski paindlik hoiak näitasid nii paljudele teed sel pimedal ajal – mis siiski ei olnudki läbinisti pime – ka tänu Sinule.

Usun, et Su sirgjoonelisuse taga oli kord juba tehtud “truuiks surmani” otsus, mis vabastas Sind järgnevatest valikuvaevadest ja sai tugevamaks iga uue otsusega ja teoga. Nii julgesid teha vähesed, sest vähesed uskusid, et aatelisus tasub kindlalt ära.