Edasi, 30.11 1975
Pöördtoolitund midrimajas. Lehte Hainsalu

"Tuleks õpetada mitte teadmisi (mis nagunii ununevad), vaid teadmiste omandamise oskust ja õppimisprintsiipe. Ning kujundada iseloomu."

"Eesti kirjanik on keskmiselt üpris laisk. Kahe teosega klassik on justkui tavaline nähtus."

Oma autobiograafias kirjutab Ellen Niit:
"Mul on ühtekokku neli arutu tülikat ja koletu kena last. Hiilgavalt tööd takistav ja ergutav seltskond. Olen nendega hädas ja õnnelik ja mõtlen nende kiuste ometi veel palju kirjutada."

Kross: "Kirjanik peaks andma aastas vähemalt kümme poognat täistasemekirjandust ja poole jagu tarbekirjandust veel peale selle."

Küsin Krossilt, kes ta oleks, kui ta poleks kirjanik, kas ajakirjanik?
"Prantslane küsis inglaselt: "Kes sa oleksid, kui sa inglane ei oleks?" Inglane vastas: "Siis ma teeksin kõik, et inglaseks saada". Kui ma kirjanik ei oleks, siis ma oleksin arvatavasti kultuuriajaloolane, kirjutaksin midagi."

Rahva Hääl 1990, 18.02
Veemehe tähtkujus sündinud
Üllar Ende intervjuu

Ellen Niit vastas küsimustele Jaan Krossi 70. juubeli puhul:

"Mis pedantsusesse puutub, siis armas juubilar töötab pedantse järjekindlusega iga päev. Ja kui ehk igapäise elu asjades tõesti jääbki vahel pedantsusest puudu - paberid kaovad ja pliiatsid ning kammid poevad tal uskumatutesse urgudesse, lipsunõelad hajuvad, raamatud vahetavad riiulis kohta ja koosoleku kellajad lähevad segi ajaloodaatumitega -, siis oma tööjärjel püsib ta vankumatult ja alati pedantse täpsusega, ka kesk raamatute ja paberite kaootilisi kuhilaid."

"Sadagu vihma või tulgu tõrva, karjugu lapsed töötoa ukse taga või laulgu seal lapselapsed, istugu liiga kauaks ununud külalised teises kambris kohvitassi taga, mina seal vahel kaitsvaks tropiks ees, olgu tunni aja pärast oodata teab mis tulijaid, kes mind juba kolm tundi ette häireseisu asetavad - Jaan istub, kui vähegi mõeldav, oma laua taga ja loeb või kirjutab."

"Vahel kõnnib ta keskendunult ühest toanurgast teise ja vormistab mõttes selgeid loogilisi, vahel ehk liigagi keerulisi, aga mitte kunagi tömpe või ühildamatuid lauseid. Neid on ta võimeline pliiatsi kaudu paberile kallama või kirjutusmasinaga maha plagistama nii lõplikul ja täiuslikul kujul, et ei naksu enam ühestki tapist. Harva parandab ta paberile pandud teksti. Ma ei ole iialgi näinud kedagi teist, kes kirjutamise juures kasutab nii rohkesti ajusid ja nii vähe paberit."

Milline vastastikune veetlus teid ühist taevast ihkama pani?

"See pime nägija, see kõikevaldav ja vastustamatu. Mis muu?"

"Ta ei ole suurte sõnade ja igaveste tõotuste mees. Nähtavasti on elu keerdkäigud teda ses suhtes ettevaatlikuks teinud. Kui meie kokku saime, ei olnudki ta enam nii verinoor. Kaks eelmist tõemeeli elatud elu, kaks suurt õnne ja kõik muu seljataga. Ka kaks vangipõlve ja laagriajad ja Siber. Mitu minetatud ametit õigusteaduskonna dotsendist ja rahvusvahelise õiguse spetsist alates üle laagri vildikuivataja ja söerikastaja, läbi Krasnojarski krai kolhoosiaedniku, puutöökoja töölise ja telliskivi vabriku labidamehe - kirjamehe nii määratlematu ja ebakindla ametikohani välja - kui seda kohaks saab nimetadagi. Mis aidanuks neis olukordades tõotused ja vanded."

Kas kulub palju mustandipaberit?

"Ei kulu, nagu juba jutuks oli. Küll uurib ta hoolega sõnaraamatuid, küsitleb vastava käe all oleva eluala sõnavara tundjaid ja praktilisi sõnatarvitajaid. Sõnaühendamisoskus on tal aga loomupäraselt imetabane. Ühildamatu või raskesti ühilduva ühitamine on minu meelest üks ta olulisemaid sõnastamisnõkse, mida on raske järele teha. See on tas endaski ebateadlik või alateadlik. Aga sealjuures oskab ta sõnastatut, ka enda poolt sõnastatut, hiljem teadliku stilisti armutusega analüüsida ja kahtlasi kohti parajal moel fookusesse nihutada. Nende võimete ühenduses nähtavasti ta keeleline nõtkus peitubki."

Aeg on kingivaene Aga missuguse kingituse peale vastaks juubilar nõnda: "Just seda mu hing ihkas"?

"Pestud aknad. Kord ja süsteem raamatukogus (koduses) ja isiklikus arhiivis. Heakorrastatud elukeskkond. Vaba Eesti. See viimane muidugi eriti."

Eesti Ekspress, 17.02 1995
Kalev Kesküla

Jaan Kross on Kalamaja mees. Ta pole siin küll sündinud, aga oma mälu algusest kuni Tartusse ülikooli minekuni elas ta siin. See oli eesti ajal. Ta elas otse kalasadama kohal kalda peal, Suur-Patarei tänavas Ilmarise vabriku teenistujate (tema isa oli meister) majas. Aga tolle tänava tagumine ots libiseb ometi kaldast alla ja lõpeb halli vangimajaga. "See tänav ongi minu telg olnud - majast, kus ma elasin, vanglani, millega mul kah tublisti tegemist tuli," ütleb Kross.

Rahva Hääl
29.04.1995
Elamiseks on antud narrilt vastik, kuid huvitav aeg. Andrei Hvostovi intervjuu

"Mina olen eluaeg Euroopas elanud, oma privaatsusmulli sees kindlasti"
"Miks arvatakse, et Euroopal on sibulastruktuur, tuum, mis on Euroopalikum kui pealmised lehed?"

Oma rahva juures meeldib meie kirjanikule eestlase skeptilisus. Eestlase skepsis ei avaldu mitte hädises, käegalöövas laadis, vaid terves kristalses irvituses, mis toetub vist 17. sajandist pärinevale ütlusele "oma silm on kuningas".
"Eestlasele on omane endaületusvõime, vana-kreekaliku separaatsuse kõrval (igal saarel oma jumal) säilitab eestlane koostöö võime," kõneleb Kross. "See on üks tähelepanek, mille võime teha 19. sajandi ärkamisajast, kui paadunud individualistid olid suutelised kokku tulema põllutööseltsidesse ja karskusliikumisse, olid võimelised konstruktiivseks koostööks".

Kross tunnistab, et ükskord on tal olnud kavatsus ära minna Läände. See mõte tekkis 1990. aasta augustiputši ajal, pärast janajevi raadiomemorandumi ettelugemist. Tollal võis sellest välja lugeda stalinismi taastamise katset ja Krossil, kellel on elu jooksul selle jamaga küllalt tulnud tegemist teha, tuli peale suur väsimus. Ta teadis, et uueks katsumuseks pole enam jõudu.
"Kirjanduslik kiusatus mineviku kujutamisel on püüd loitsida seljatagust maailma funktsioneerivaks."

Kross märgib, et issand on andnud meile elamiseks narrilt vastiku, kuid huvitava aja: "Kui palju on mailmas selliseid juhtumeid nagu Eesti puhul, et antakse kaks iseseisvumist ühe inimpõlve jooksul? Tõmmata kaks peavõitu, see on juba midagi väärt."

Pavel Makarov, Persona. Kirjastus Avita, 2003

"Ma loodan, et ma pole liiga nõudlik, aga teatud mugavus on mulle siiski vajalik.
Mul pole kunagi iseenda seltsis igav. Põhiline, millest ma mõtlen ja mida ma ei taha kaotada, on mu rahu. Ma ei taha, et see mult ära võetakse. Selleks, et säilitada oma töövõime, on mul vaja aeg-ajalt ühiskonnast eralduda. Mitte pikalt - ajutiselt."

Milles oli erinevus, kui tohib küsida, saksa ja nõukogude vanglasüsteemi vahel?

"Sakslaste ajal istusin ma ainult üksinda, nõukogude ajal aga ainult üldkongides. Sarnaseid asju oli ka palju, kuid lähenemine ja argumendid olid erinevad. Sakslaste arreteerimislaine oli totaalne ja süsteemitu, nõukogude ajal võis märgata rohkem distsipliini. Nõukogude ajal toimus kohus korralikult ja oli seega inimlikum. Ülesanded olid ühed ja samad - eraldada ühiskonnast kahtlane element. Ja selles oldi tõesti üsna edukad. Aga vangla jääb igal juhul vanglaks - üpris ebameeldiv ajaveetmise vorm."

"Mul oli normaalne, väikekodanlik eesti perekond, ma olin ainuke laps. Isa töötas tehases Ilmarine /../, oli seal peamehhaanik. Ema oli koduperenaine. Mu vanemad ei jõudnud kahjuks diplomini. Isa töötaski insenerina ilma diplomita. Aga nad olid mõlemad küllalt mõtlemishimulised inimesed, neil oli janu teadmiste järele. Minust pidi saama inimene, kes nende unistused teoks teeks.

Küsimus juristile: kuidas te määratlete vabadust?
"Noh, see on lihtne. Me otsustame ise enda jaoks, kas oleme sõltumatud või mitte."

Kas te olete agnostik?

"Ma pole kunagi olnud ei võitlev ega passiivne ateist. Ma loodan, et kui saabub õige aeg, ei lükka jumal mind jalaga endast eemale."

Peale "Keisri hullu" pole ühelgi teie romaanil silmatorkavat pealkirja. Aga on ju teada, et väljaandjad tahavad kaanel näha midagi eriti põnevat.

"Ma arvan, et mitte üsknes pealkirjad, vaid ka mu raamatu sisu pole reklaamimaiguline. Mind pole lihtne lugeda. Aga mul on üldiselt ükskõik, kes ja kui palju mind loeb."

Te olete üpris viljakas kirjanik, kust ammutate oma kirjanduslikku energiat?

"Isiklikust elukogemusest, mis on minu jaoks huvitav ja paeluv. Vahel mängivad küllalt suurt osa ka vulgaarsed eluhetked, millega materjali otsimisel kokku puutun. Kui juhuslikult langevad kokku mingid välised ajaloolised seigad ja minu isiklik elukogemus, siis hakkab see kõik koos mõjuma ja asi õnnestub - ma innustun ja hakkangi kirjutama."

Missugusel eluperioodil hakkab inimene esitama enda jaoks küsimusi miks, kuidas, mille jaoks?
"Ma arvan, et see kaasneb küpsuse saabumisega. Võib-olla alates kolmekümnendast eluaastast."

Aga siiski, missugune te olete, Jaan Kross?

"Skeptik, aga ma usun, et küllaltki helge skeptik. Huumor pole mulle võõras. Mulle meeldib naerda, kuigi anekdootides leian ma harva midagi naermisväärset."

Olete te emotsionaalne inimene?

"MItte eriti. Olen üpris pragmaatiline ja arvestav. Isegi olmes."

Missugune eluperiood oli teile kõige keerulisem?

"Raske öelda. Kui ma väidaksin, et mu elus oleks olnud veel raskemaid heki kui vangla-aastad, siis see oleks vale. Loomulikult on kõige rängem see, mida ma pidin vangina üle elama. Ainus, mida ma kindlalt tean, on üpris naljakas tõsiasi, et ma olen kogu elu elanud üleminekuajal."

Mida te hindate kõige rohkem?

"/::/ ma hindan vahetust, teineteisemõistmist ja võimalust, et mul püsiks võimul olevate inimestega vajalik distants."

Kas teil on õnnestunud maailma näha?

"Mitte eriti palju, aga olen siiski näinud. Mitte millegi erilisega pole mind üllatatud. Kõik oli peaaegu niisugune, nagu ma ette kujutasin."

Missugune on teie sõprade ring?
"Sõpru on mul vähe. Nad kuuluvad oma eriala parimate esindajate hulka, aga neid jääb viimasel ajal üha vähemaks. Minu sõbrad olid enamasti minust veidi vanemad."