Reiljani hinnangul tähendas Eesti jaoks eurotsooni astumine pääsemist jäigast rahandussüsteemist.

„Meie fikseeritud vahetuskurss ja kõrgem inflatsioon võrreldes teiste riikide, siis tähendas see, et meie konkurentsivõime sulas nagu või kuumal pannil. Devalveerimisohtu ka enam ei ole, see ähvardus rippus kirvena laenuvõtjate pea kohal,” selgitas ta eurotsooniga liitumisega kaasnevaid positiivseid aspekte.

„Kuivõrd Eestil ei olnud oma rahapoliitikat valuutakomitee süsteemis, siis selles osas ei kaotanud me midagi,” rääkis Reiljan.

Põhiline oht, mis Reiljani hinnangul eurotsooniga liitumise juures varitseb, on see, et eurotsooni riigid ei ole suutnud oma majandus- ja eelarvepoliitikat ühtlustada.

„Kriis tõi selle küsimuse eelkõige Kreeka ja Iirimaa puhul selgelt päevavalgele. Kas Portugalil ja Hispaanial tekivad raskused või ei teki? Seda võib praegu ainult kohvipaksult ennustada,” lisas ta.

„Me ei tea täpselt, mis eurotsoonist edasi saab. Kui eurotsoonil halvasti läheb, siis meie pingutused eurole üleminekuks võivad osutuda asjatuteks. Teiseks, nii kaua kui püütakse abistada neid hädalisi või õigemini üle jõu elanud riike, siis ka see võib meile ka küllalt kulukaks minna,” leidis Reiljan.

Euroala püsimajäämises Reiljan siiski ei kahtle. „Kreeka ja Iirimaa ei ole kesksed riigid. Väga hea, et see kriis nendest välja tuli,” jätkas ta.

„Loodetavasti see hoiatus tuli veel õigel ajal ja võetakse tarvitusele tegelikud abinõud, et sundida riike oma eelarvepoliitikat korda tegema. Sellisel juhul ma ennustaksin, et euroala jääb püsima,” rääkis Reiljan.

„Kas kõik riigid sellesse rahandussüsteemi saavad jääda? Selles ma enam nii kindel ei ole, kuid see pole vääringu üldine küsimus, vaid riikide endi probleem,” lisas ta.

„Kui mõni riik distsipliinile ei allu ja neid tuleks abistama hakata, siis tegelikult tuleb neil välja minna. Mitte, et nad lihtsalt astuvad välja, vaid neid sunnitakse välja astuma. Kuidagi ei saa ju nii olla, et ühed kulutavad üle ja teised maksavad selle kinni,” sõnas Reiljan.