Tõnu Talve lauluväljakul „Elutantsu” väga esialgse eskiisiga, silmad elevusest säramas Rauno Volmar

On järjekordne laulupidu ja koos dirigendikepiga tõuseb ka kunstnik Tõnu Talve värvirull kesk laululava. Kui kõlavad peo viimased helid, langetab Talve markeri ja rahva silme ees, videoekraanide vahendusel, on valminud kaheksaosaline hiigeltaies „Elutants”. Kunstiteos, mille eeskujuks on 16. sajandist Bernt Notke „Surmatants”, mida saab näha Niguliste muuseumis. Ühel päeval ehk seisavad need taiesed kõrvuti. Esimesest tulvamas hävingut ja fataalsust, teine rõkkamas elulustist ja Eesti ilust. Laulupeotraditsioon on sel kombel saanud unikaalse kunstilise lisa, kus iga pintslilöök on inspireeritud kohapeal kõlanud võimsast muusikast, rahvariiete lehvimisest, tantsijate lustimisest.

Tõnu Talve, kes on meie kunstilukku läinud just muusika saatel efektsete taieste loojana, on „Elutantsu” mõtet kandnud endas kaks aastat. Ta mõtleb hiigeltaiesest, mis sünniks koos aatekaaslastest ja sõpradest muusikutega, nagu sajad varasemadki. Noorte laulu- ja tantsupidu tõi murrangu.

Kui kõlas „Liivimaa pastoraal” rokikooride esituses, hakkasid Talvel üle selja jooksma sipelgad ja ammune mõte võttis selgemaid jooni. Siis aga astus Siiri Sisask oma laulu kordusesituseks mikrofoni ette, silmis habemenoana terav pilk ja hääles jõud, mis võib liigutada mägesid. „Mis maa see on…” kõlas üle kümnete tuhandete vapustatud lauljate ja kuulajate. Ja Talvel oli selgus käes. „Elutants” saab sündida üksnes laulupeol, kooride keskel, elava muusika saatel tundide kaupa emotsioone jäädvustades. Maailmas ainulaadsel peol ainulaadset taiest luues.

Koht kooride keskel

Kas Talve ei karda, et midagi võib untsu minna? „Jah, kakskümmend aastat tagasi oleks ma kartnud, aga nüüd tean – saan hakkama.” Loomulikult tähendab hakkama saamine kaheksa korda poolteist meetrit suure lõuendi hoolikat ettevalmistamist, läbimõtlemist, vaid kunstnikule mõistetavate salamärkide pealekandmist, et kõik õnnestuks.

Kui Notkel tantsib toonase maailma vägevatega luukerelik Surm, siis Talvel hakkab teda asendama Elu – ilus rahvarõivakirjaline naine. „Ja iga noot, mis lauluväljakul kõlab, leiab oma vaste värvis ning joones,” jätkab Talve lauluväljakul oma pööraselt inspireeriva mõttelõnga vedamist, pihus väga-väga esialgne visand võimalikust „Elutantsust.”

„Tahan oma lõuenditega olla kusagil kooride keskel, kindlasti mitte esiplaanil, pigem tagasihoidliku osakesena sest suurest loomest,” räägib Talve, silmad säramas. „Viimase laulupeo videotöö superheadus veenis, et mu toimetamisi saab suurel ekraanil ideaalselt näidata, miksida neid laulude, dirigendi, rahvaga,” jätkab kunstnik.

Kuna tõenäoliselt ei maalinud Notke oma hiigeltaiest üksi, vaid õpilaste abiga, kaalub ka Laulasmaa kooli

kunsti- ja tööõpetuse õpetajast Talve mõne oma õpilase kaasamist laulupeo hiigeltaiese sündi.

Talve on juba saanud kunstiringkondadest Sirje Helme ja Ants Juske toetuse. Mis aga laulupeo korraldajaisse puutub, siis annab ta täna heal meelel oma idee Eesti Päevalehe vahendusel nii nende kui ka avalikkuse ette.

„Ma ei tea, kui kaua võtab aega selguseni ja tegudeni jõudmine, aga püüan igati kaasa aidata, et see sünniks,” lisab Talve.

Kes on Tõnu Talve?

Ants Juske

kunstiteadlane

Talve maalikunsti võib kunstiteaduslikus terminoloogias nimetada protsessuaalseks. Sama tähtis kui töö lõpptulemus, on viis, kuidas selleni jõutakse. Tavaliselt teeb Tõnu oma etenduste jaoks alusmaali, mis on kalkuleeritum, kuid jätab improvisatsiooniks piisavalt ruumi. Muusika käivitamisel valdab teda täielik loomepuhang: kiirete liigutustega haarab ta kõikvõimalikke maalitehnikavahendeid alates tavalisest maalirullist kuni markerini. Harva vaatab ta oma tegevust kõrvalt. Kunstnik on protsessis niivõrd sees, et ta ei teagi täpselt, kuhu ta tahab välja jõuda.