Lilleküla kooli õpilased ei ole vahetusõpilased. Nad elavad Eestis ja tahavad siia jäädagi. Foto: Rauno Volmar

„Jaapanis päkapikke ei käi, aga ma panin jõuluvanale supi ja õuna lauale ja siis ta tõi kinke!” – „Meil ka jõuluvana pole, kui kinke tahad, pead isale kirjutama ja siis ta toob. Aga isa unustab ära ja siis toob hoopis ema.” On teisipäeva hommik ja jõuludeni on jäänud täpselt nädal. Lilleküla gümnaasiumi eesti keele tunnis arutatavad 10–11-aastased jaapanlane Gio ja Sri-Lankast pärit Niharls­praveen parasjagu, kuidas laste kodudes jõule peetakse. Või õigemini peeti, sest Aasia kaugematest nurkadest on poisid nüüd päriselt Eestisse kolinud ja õpivad juba kolmandat aastat Eesti koolis. Peale nende on samas tunnis veel Angelique Itaaliast, Paula Hispaaniast ja aastaid Šveitsis elanud Erik.

„Kõige rohkem õpib siin lapsi, kelle üks vanem on eestlane ja kes pärast aastaid võõrsil elamist on nüüd Eestisse kolinud. Nad soovivad, et laps õpiks keele selgeks,” ütleb kooli õppejuhataja Anu Luure. Mõistagi on põhjus ka rahas. Rahvusvaheline kool nõuab õppemaksu, ent linnale kuuluvasse kooli tuleb ringkonnapõhised lapsed tasuta vastu võtta, olenemata sellest, kas nad ka eesti keelt kõnelevad. Praegu on koolis välismaalasi ligi 30.

Loe edasi, kuidas välismaa lapsed eestikeelses koolis hakkama saavad, miks nad just Lilleküla kooli kipuvad ja miks hoolimata laste tungist kool siiski ühte klassi üle ühe või kahe välismaalase ei luba.

« Avalehele 16 Kommentaari