Johannes Lorupi eesrindlik klaasivabrik
1930. aastate keskel rajati Bekkeri asundusse mitu elujõulist ettevõtet. Üheks selliseks oli Bekkeri 84 asunud Johannes Lorupi klaasivabrik. Klaasivabriku ajaloos oli kõige kesksemaks isikuks Johannes Lorup ise.
Ta pärines Viljandimaalt Oiust Metsasaksa talust. Johannese isa tegeles metsamüügiga. Vanas Lorupite talus oli korralik mööbel, klaver ja palju raamatuid. Vanemad valmistasid kõiki lapsi ette ülikoolis õppimiseks.
RAHVUSVAHELISED KOGEMUSED. Johannes õppis Brnos, naasnud Tšehhoslovakkia ja Saksamaa kogemustega, taastas ta Meleski klaasivabriku Viljandimaal ning suurendas aasta-aastalt ettevõtte toodangu sortimenti. Kvaliteedi parandamise tagasid vabrikus peetud klaasipuhumise kursused.
Peagi jõudis J. Lorup veendumusele, et Meleski on liiga kõrvaline koht, ning ta hakkas Tallinnas uue tehase asukohta otsima. Valik langes Kopli kasuks mitte ainult seetõttu, et seal oli tühje hooneid, vaid ka seepärast, et lähedal asuva sadama ja raudtee olemasolu korral sai vähendada toodangu omahinda ning paremini konkurentsis läbi lüüa. Lorup tõi Meleskist kaasa peaaegu kõik klaasipuhujad ning ka abitöölised, kes soovisid uues tehases tööd saada.
10. jaanuaril 1934. aastal Bekkeri 84 tootmist alustanud vabriku projekteeris insener B. Steinberg. Klaasiahjud ehitati taani inseneri Christianseni projekti järgi.
Suurem osa liivast ning kõik sulatis- ja värvained toodi välismaalt. Umbes 35 protsenti liivast saadi Eestist - see läks peamiselt värvilise klaasi valmistamiseks. Peaaegu kõik tööstuses tarvitatavad vormid valmistati oma mehaanikatöökojas.
Vabrik alustas tööd kolmes vahetuses. Peamine turg oli Eestis, kuid eksporti loodeti suurendada kuni kolmandikuni ettevõtte toodangust.
70 OSAVAT KLAASIPUHUJAT. 1935. aastal lisandus Lorupi klaasivabrikusse lihvimistööstus. 1938. aastal suurenes see osakond märgatavalt, seal töötas üle 70 inimese. Vabriku 1937. aastal kinnitatud laienduskava järgi võeti järjest rohkem ruume kasutusele lähedal asuvas Bekkeri 81 majas. Sellega vähenes oluliselt Bekkeri 84 tööstushoone ülekoormus. Suurem ümberehitus toimus 1939. aastal. Pärast seda jäi Bekkeri 84 majja ainult klaasesemete valmistamise osakond. Kõik klaasi ümbertöötlemise osakonnad viidi Bekkeri 81 hoonesse. Seal paiknesid veel graveerimise ja klaasi maalimise ruumid.
Samas asusid ka värvi sissepõletamise ahjud, mis töötasid puuküttel. Sõjaeelses Eesti Vabariigis püüti riiklikul tasandil igati soodustada ekspordi suurendamist ja vähendada importi. See suundumus puudutas ka Lorupi klaasivabrikut. Näiteks 1937. aastal ehitati vabrikusse juurde 7 pottahju, mille abil vabrik hakkas valmistama esmakordselt Eestis kristalli ja poolkristalli.
KRISTALLILIIV SAKSAMAALT. Kristalli valmistamiseks tuli edaspidi Saksamaalt importida eriti peent ja puhast liiva. See jahvatati kohapeal täiesti peeneks ning sinna lisati tina ja arseeni. 1931. aastal rahuldas Eesti klaasitööstus 15 protsenti meie turu vajadustest, 1938. aastal aga juba 65 protsenti.
J. Lorupi klaasivabrik eksportis õõnesklaasi küllaltki suurtes kogustes. 1934.-1936. aastal olid tähtsamad ostjad Leedu ja Egiptus, 1937. aastal lisandus neile Türgi. 1935. aastal eksporditi suur kogus klaasi Palestiinasse.
1937. aastal müüdi palju kaupa Inglismaale, kuid sõja puhkedes läks see turg kaduma. See-eest tõusis Ameerika Ühendriikide osakaal. Väga soodne oli 1,6 miljoni vahuveini- ja veinipudeli tellimus Nõukogude Liidust. Sõja algul oli hästi sisse töötatud ka Ameerika Ühendriikide turg, kus oli suur nõudlus Lorupi kristalli ja poolkristalli järele. Klaasivabriku edukust tunnistab Eesti Majandusteadlaste Seltsi poolt 4. novembril 1939. aastal korraldatud ekskursioon J. Lorupi klaasivabrikusse, millest võttis osa 70 majandusteadlast.
KÕVA PALK JA SPORTIMISVÕIMALUSED. Kõrgema kutseoskusega klaasipuhujad teenisid isegi üle 300 krooni kuus, mis oli tollal väga hea palk.
J. Lorupi klaasivabriku töölised osalesid väga erinevate ühingute ja seltside tegevuses. Küllaltki mõjuvõimas neist oli vabriku töölisnõukogu, mis koosnes neljast liikmest ja neljast asemikust. Tööliste õiguste eest seisis agaralt ka Klaasipuhujate Ühing.
Kuna J. Lorup oli ise spordimees, siis toetas ta ka sporti. Kopli Kaitseliidu toel toimusid arvuka osavõtjaskonnaga laskevõistlused J. Lorupi klaasivabriku suurele klaaskarikale. Käitisel oli oma jalgpallimeeskond. Väga tugev oli ettevõtte klaasipuhujate kutseühingu näitetrupp – kunstiteadlane Leo Soonpää (Soonberg) tõstis ajakirjanduse kaudu korduvalt esile Kopli Rahvamaja juures tegutsenud näiteringi, mille tuumiku moodustasid Lorupi vabriku näiteringi liikmed. Suureks sündmuseks oli 1938. aasta sügisel Koplis külalislavastaja Andres Särevi poolt lavale toodud A. H. Tammsaare “Andres ja Pearu”.
KLAASIAHJU MATUSED. Klaasipuhujate tööd ümbritses omamoodi müstika. Kodu-uurija Hugo Pussi kogutud andmeil oli üks huvitavamaid klaasiahju matuse komme. Klaasisulatus-ahi, mida aasta otsa pidevalt köeti, amortiseerus kiiresti, nii et igal aastal tuli see uuesti ehitada. Tavaliselt tehti seda suvel, kui enamus töölisi puhkas. Viimase tööpäeva lõpus, kui ahi oli veel kuum, peetigi matused. Kõigepealt valmistati mehekõrgune puust rist, millele tõmmati “selga” vana pintsak ja mantel, “pähe” pandi kaabu ja mõlemasse “kätte” anti tühi viinapudel. Nii valmistati ahjuvanamehe kuju. Mõni vanem klaasipuhuja tõstis selle kuju üles ning liikus koos teiste klaasipuhujatega kolm korda ümber ahju. Ahjuvanamees ehk topis visati seejärel ahju ja sellele lisati hea ende märgiks kaasa mitmesuguseid riietusesemeid. Alles pärast seda võis klaasisulatusahju lammutada. Klaasisulatusahju matuseid peeti veel 1963. aastal “Tarbeklaasis”.
