Juhan Peegel: kas võitluskaaslaste elu päästnud sõpra ei tohi meeles pidada?
Kus te sõja alguses olite?
Sõja alguses olin Eesti sõjaväes. Üldiselt oli nii, et poisid läksid kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist vabatahtlikult sõjaväkke. Nad olid 19-aastased, kuigi sõjaväekohustus algas 20. eluaastast. Nad teenisid oma aja ära ja sõjaväest võeti ühtlasi Tondi sõjakooli, mis oli tuleviku suhtes üsna oluline, sest näiteks riigiteenistusse eelistati reservohvitsere ja selle kutse sai Tondilt.
Aga minul oli niisugune lugu. Kohe pärast Saaremaa ühis-gümnaasiumi lõpetamist 1938. aastal pakuti mulle tööd Saaremaa ajalehe Meie Maa toimetuses. Arvasin, et teen sisseastumiseksamid ülikooli ära ja siis on veel aasta aega tööl olla, enne kui sõjaväkke minema pean, aga selle ühe aastaga panen raha nii palju kõrvale, et saaksin kas või ühe semestri Tartu ülikoolis olla. Nii tegingi.
Komisjon oli Kuressaares septembris 1939, aga sõjaväkke pidin minema 1. oktoobril 1939. Siis oli Teine maailmasõda juba alanud ja baaside leping ka sõlmitud. Vanemad poisid, kes olid olnud baaside lepingu sõlmimiseni sõjaväes, ütlesid, et see oli väga ärev olukord – kaitseväele anti õpperelvade asemel lahingurelvad ja ohvitserid magasid kodu asemel kasarmus. Oli täielik häireolukord – kui läbirääkimiste ajal midagi juhtub, kui tuleb relvastatud kokkupõrge, on armee valmis.
##Mind suunati suurtükiväkke, III suurtükigruppi 3. patareisse, mis asus Vana-Nursis.
Pärast sõda sattusin jutu peale legendaarse Villem Ernitsaga, kes oli pärast baaside lepingut Jaan Tõnissoniga ühes vagunis sõitma sattunud. Tõnisson oli öelnud, et oleks tulnud mingit vastupanu osutada, kas või üks pauk piiril teha, et terve maailm oleks teada saanud, et leping meile peale suruti. Väga paljud jagasid seda arvamust, kuigi jõudude vahekord oli muidugi selgelt teisel poolel. Aga üks asi on kindel – Eesti sõjaväe moraal oli sel ajal minu arvates väga kõrge. Olen kindel, et kui vastupanu oleks alanud, oleks see verine olnud. Aga kui arvestame ohvreid, mis okupatsioon kaasa tõi, siis kas need oleksid lahingutega võrreldes väga palju suuremad olnud?
Kuidas eesti korpus tekkis?
Eesti sõjavägi muidugi reorganiseeriti, tehti eesti korpus ja uued väeosad. Moodustati kaks diviisi: 180. diviis oli Põhja-Eestis ja 182. laskurdiviisi staap Tartus. Mina teenisin varem III suurtükiväegrupis, selle asemel tehti 625. kergesuurtükiväepolk.
625. polgu komandör oli eestlane Johannes Tamm, kes oli varem IV suurtükiväegrupi ülem olnud, aga abi oli venelane. Minu teada oli ta Tobolevi-nimeline mees, kapten, kes ei osanud muidugi sõnakestki eesti keelt. Ka poliitjuht oli piiri tagant toodud, ukrainlane Dobrõnets. See mees oskas imelikul kombel oma nina puhastada – ajas sealt sõrme sisse ja päris küünarnukini oli ninas. Poliittöö oli siis tema ülesanne. Muide, üks tema korraldusi oli, et hakataks kirjaoskamatust likvideerima, korraldataks vastavad kursused.
Mida teie lähedased tegid?
Kui saime sõja algusest Värska laagris teada, korraldati kohe miiting, kus esines ka komissar kõnega, et nüüd algab meie võidukäik ja lõpetame selle Berliinis. Aga just samal päeval sain Saaremaalt kirja, et 14. juunil 1940 on meie vana talu tühjaks tehtud, kõik minema saadetud. Meie peres oli viis meest. Isa oli sel ajal 74 aastat vana. Meid oli neli venda, mina neist kõige noorem. Pere – isa, ema, vend, vennanaine ja väike tütar – viidi ära vanema venna pärast, kes oli vallas üks juhtivaid kaitseliitlasi. Nagu hiljem selgus, viidi ta Sosva vangilaagrisse Uuralites ja lasti seal 1942. aasta juuli alguses maha. Vennanaine, tema väike tütar, minu ema viidi Kirovi oblastisse sundasumisele. Isa suri seal küünlapäeval 1942.
Kui sellest äraviimisest teada sain, siis oli see mulle täiesti kujuteldamatu, vist oleks kõigile olnud. Komissar pidas oma kõnet, mina läksin suure männi alla, võtsin selle ümbert kinni ja lihtsalt nutsin.
Seejärel olime laagris edasi, kus meid sõjaks ette valmistati. Poisid küsisid, et kuule, ütle, mis sul viga on, sul on juuksed halliks läinud. Nii oligi.
Muidugi ei möödunud küüditamine ka sõjaväest, vastupidi, oli valurikas. Nendest keegi enam tagasi ei tulnud.
Edasi toodi meid Tähtvere kasarmusse, Tähtvere mõisas oli endine 4. grupi kasarm. Venemaalt toodi täiendust, siit saime veoks rekvireeritud hobuseid ja siis 1. juulil ületasime Pihkva juures kiviteel piiri.
Juhan Peegel võtab laualt väikese taskuraamatu, kuhu ta on kirjutanud ka lahingute kronoloogia.
Eestis ei antud meile kuni piirini ühtegi padrunit ega mürsku, lihtsalt ei usaldatud. Kui olime üle piiri jõudnud, siis saime juba lahinguvarustuse. Veel Võrumaal tuli üks külamees mu juurde ja ütles, et ära mine, lähme metsa. Aga no selle jutu peale ka ei läinud. Nii et see kõrvalehoidmine, metsavendlus, oli juba siin olemas.
Esimesed lahingud olid juba juulis, suur põhilahing toimus Staraja Russas. Sõja käigus oli raskeid päevi. Kui meie perest rääkida, siis, nagu ütlesin, oli meil neli venda ja isa oli viies. Isa suri sundasumisel, kõige vanem vend lasti surmalaagris maha, kolmas vend langes Velikije Lukis nn surmaorus, mille pilt ei unune mul ka iialgi, ja oli ime, et üldse ellu jäingi. Üks vend sai kaks korda haavata, mina olin küll paar-kolm korda haiglas, aga haigena, pihta ei saanud.
Mida te selleks tegite või lihtsalt vedas?
Kõige esimene asi meenub juuli algusest 1941. Läksin staabist mingit teadet viima ja lagendikul metsatee serval vaatan – umbes 100 meetri kaugusel on üks imelikus riides mees. Kaugelt ei näinud, kas sakslane. Seisab, vaatab mind, siis võtab laske-asendi põlvelt sisse, tõstab püssi ja kohe käis pauk. Kuul jooksis mul täpselt kõrvast mööda puu sisse. Siis sain aru, milles asi on. Nii et see oli esimene tervitus.
Teiseks meenub, kuidas pidime Lovati jõge ületama. Seal olid sapöörid ülekäigutee teinud, palgid olid kuidagi üksteise kõrvale kokku seotud. Läksime suurtükkidega üle, hobuste jalad vajusid sealt läbi.
Sakslane tuli meile künka otsa järele, jõudis selja taha ja hakkas kuulipildujaga tulistama, aga sihik oli natukene üles võetud, kuulid läksid üle meie peade. Siis väike paus, parandati sihikut ja siis hakkas juba pihta tulema. Ei tea, palju sinna mehi jäi, aga tegelikult kaitses polgu ülekäiku lõpuni üks endine eesti üleajateenija allohvitser. Poksi oli ta nimi. Ta oli tulerühma komandör, pani oma torud üles, kattis polgu taganemist ja jäi ise sinna.
Tõeline relvavend ohverdas ennast.
Olen isegi ta haual käinud. Mul ilmus sõjaraamat (“Ma langesin esimesel sõjasuvel” – toim) ja Kaljo Kiisk tahtis sellest filmi teha. Ei tea, mis sellest välja oleks tulnud, vähemalt aeg polnud veel kuigi sobiv. Aga sõitsime autoga, vist 1979. aastal, need vanad lahingukohad läbi ja seal on Poksi ja mitme mehe hauad, kes seda üleminekut kaitsesid. Mul on siiamaani see mees meeles. Kui praegu räägime, kuidas see sõda käis ja kelle või vastu olime, siis vaat niisuguseid mehi tuleb ka meeles pidada.
Ja veel üks lahing, kus jalaväe kaotused suured olid, toimus Pihkva oblastis Hilovos.
Võib-olla olen ainus eesti mees, kellel on foto sellest obeliskist, mis seal väljal on. See on pühendatud meie 182. eesti diviisile, langenutele. Keegi pole sinna ühtegi lille viinud.
Ja praegu siis arutame, et kes kellele... kuidas nad nüüd ütlevad... punaveteranid kuhugi lilli panevad. Kuidas nüüd sellesse suhtuda? Näiteks see Poksi ohverdas enda ja oma suurtükimeeskonna elu, et tagada sealt polgu
üleminek, päästis hulga inimelusid. Kas seda ei tohi meeles pidada?
Aga nalja viskamata vist terve mõistusega tagasi tulla ei saanud?
Noh, nalja, ma ei tea... Eks nalja oli punaarmeega varemgi.
Mõtlen niinimetatud sõdurinalja.
Kas seda nalja päris lahingute ajal oli. 1941. aastal oli olukord rindel ikkagi üsna tõsine. Sellepärast, et osa mehi läks tõepoolest üle. Mäletan ühte võimalust. Sattusime staabiülemaga kuhugi kahekesi minema, Laasing oli ta nimi, kapten. Olukord oli väga närviline – rinne oli lähedal. Taipasin, et midagi pole nagu päris normis. Ja siis ta küsis minu käest, et kuule, kas sul suitsu on. Ja mina andsin talle ühe paki “Ahtot”. Tänas ja läkski üle. Ta andis mulle võib-olla väga kaudselt mõista, et nüüd, et ega mul teist võimalust tule. Ei tahtnud seda sellepärast, et sakslased võisid sind ju samas paigas maha lasta nii, et keegi ei teagi. Teiseks olid ikkagi ju omad mehed ka. Oli niisuguseid sõpru, keda siiamaani mäletan. Olime üksteise eest väljas. Nii et see asi pole sugugi nii lihtne.
Kui hakkaksin koostama nimekirja, kes mind aidanud on, kellega üksteise eest seisnud oleme, siis tuleks see üsna pikk. Seal on naljakaid asju tõepoolest ka, aga on ka väga tõsiseid asju. Olime pärast sõda 100. suurtükiväebrigaadi koosseisus Klooga laagris, kust saime lahti 1945. aasta sügisel.
Kuidas rahuaeg saabus?
Kui tuli rahu – mis see siis on – 8.– 9. mai, olime tagasi Ropkas. Olin tulnud haiglast, määratud tagavarapolgu haubitsapatareisse. Olin jupijumal, s.t jaoülem, ja minu alluvuses oli sõja lõpupäevadel kirju seltskond. Oli mehi, kes olid ea tõttu mobiliseeritud, oli ka ajateenistuse-ealisi. Aga seal oli ka näiteks soomepoisse ja Saksa sõjaväes teeninuid, kuigi nad varjasid ennast. Aga ega me neid ära ka ei andnud. Saime hästi läbi. Minul oli üks hea sõber Heino Vilu. (Juhan Peegel näitab noore mehe fotot.) Tema pidas mind meeles, siia on kirjutatud: “Sõber Juhanile soldati-päevilt Ropkas 2. juunil 1945.” See on soomepoiss. Ei saa neid asju ikka niimoodi lahterdada.
(Juhan Peegel lehitseb oma märkmikku.) Siin on veel niisugune asi, mida mina olen üsna oluliseks pidanud.
Inimene peab ikkagi inimeseks jääma. Ja minul oli üks niisugune inimlik tegevus see, et kirjutasin sõdurite argood üles. Mul on pool raamatukest neid sõnu ja väljendeid täis. See on selle väeosa keel, kus teenisin.
Pärast sõda, kui taas ülikooli tulin, korraldas Emakeele Selts argookogumise võistluse ja sain sealt auhinna. Nii et see sõnavara on praegu alles Tallinnas Emakeele Seltsi arhiivis. Siin on palju naljaväljendeid, näiteks nagu: “Kõige lühem tee kahe punkti vahel on rusikas nina all.”
Sõda oli küll läbi, kuid olen 60 aastat tagasi kirjutanud nii: “Sõda on lõppenud, kuid võitjaid ei ole.” Minu arust oli see katastroof, sest olime ju kaotanud kõik. Meil polnud vabadust, oma riiki, olime inimesi kaotanud kümnete tuhandete kaupa. Ei taha näiteks mitte iialgi enam meenutada Velikije Luki lahinguvälja, mis oli pärast talviseid lahinguid laipadega tihedalt kaetud.
Ja pärast oli neid laibavirnu ju Narva jõe kaldal. Eesti jalavägi sealt ei tulnud, sealt tulid Vene jalaväeüksused. Eestis pole pauku teinud, sel ajal olin haiglas. Tööpataljonis jäin kollatõppe, aga Velikije Lukist viidi mind ära, mul olid liigesed paistes, vett oli liigestes. Siis viidi mind Kalinini. Jällegi on need mehedki meeles, kes mind aitasid välihaiglasse viia. Need olid kaks meie patarei hobusemeest. Olgu nad tänatud siiamaani. Üks oli Rehemaa ja teine Laasberg. Üks meie polgu mees läks enne mööda, aga see ei teinud väljagi.
Mul ei unune iialgi see pilt, kui Velikije Lukis viidi mööda üks Saksa kolonn. Nad olid võrdlemisi kerges riides, oli talv, päris pakane. Siis üks Saksa sõdur lõi käsi kokku. Kindaid tal käes polnud, käed olid nii kõvad, et peaaegu kõlisesid, ja palus, et ta maha lastaks. Vene konvoi halastas, laskis ta maha.
Nii et sõjale ei saa läheneda nii, et kas panen sinna selle viisnurga või haakristi. See oli ikka kaugelt sügavam küsimus. Mina teeksin ikkagi ühe väga ilusa monumendi. Paneksin nimeks “Leinav ema” või “Leinav kodumaa”. Terved perekonnad tapeti, viidi vangi; sõdisime, aga võitu me ei saanud – ikka jäi see okupatsioon. Ja kas siis sakslase all parem olnud oleks? See oli katastroof meie rahvale ja minu arvates on see väga suur kangelastegu, et 1991. aastal uuesti vabaks saime. Selle taga on tõsine võitlus iseendaks jäämise eest.
Kui räägime Tartu ülikooli ajaloost, siis imestan, et see oli juba sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal nii kaugele jõudnud, et võidi teadusi omas keeles lugeda. Terve tippkultuur oli ju omakeelne ja selle säilitamine oli ju tohutu töö.
Ja eriti peaks siin rõhutama ka ajakirjanduse osa. Hää küll, see tõi kaasa selle kaksikmoraali. Juhtkirjas oli meil loosungiline propaganda, aga tegelikkuses kasutasime siiski need võimalused ära, et jääda püsima, jääda iseendaks.
See meid päästis ja see polnud üldsegi mitte nii kerge võitlus. Säilitada kas või akadeemiline järjepidevus ülikoolis, see polnud nii lihtne. Suutsime siiski ka tõtt rääkida, küll varjatud kujul. Jäädi siiski inimeseks, kes väärib oma riiki, vabadust ja rahvust. See oli väga raske tee.
Mõni asi oli ju tolleaegses Nõukogude Liidus ainulaadne. See, mida näiteks soomeugri keelte ja väikeste rahvaste, maride ja mordvalaste ja vadjalaste jaoks tehti. Ei tea, et kuskil Nõukogude Liidus oleks olnud ülikoolis ajakirjanduse õpetamisel kvalifikatsiooni tõstmise kursusi. Need olid kõrgemate parteikoolide asjad. Ja 1970. aastatel hakati siin ju sotsioloogilisi uurimusi korraldama. Ülo Vooglaid pidi ülikoolist lahkuma, Marju Lauristin sai noomida. Kas või niisugune lihtne asi: ajalehe esiküljel oli juhtkiri tol ajal see põhiline poliitiline ideoloogia. Selgus, et lugejad loevad seda kõige vähem. Kus sa selle väitega lähed? Ja oi, see oli niisugune skandaal. See polnud kerge tee, pidi olema ka loomingulist talenti.
Suutsime siiski teha midagi, mis on püsiväärtusega ja inimväärne.
Nüüd ilmus see uus “Valge raamat” ju ka. Siiski tahaksin, et leitaks võimalus kõiki hukkunuid koos mälestada. Sellepärast et olukord oli ikkagi niisugune, kus valikuvõimalust polnud.
Ja kui sõjas olid head sõbrad, kes üksteist päästsid? Kas pean need siis ära unustama või kuidas? Eesti sõjavägi oli moraalselt ikkagi tasemel. Olime ikkagi oma mundriau eest väljas.
Nõukogude okupatsiooni ajajärgu kohta saaksime näidata, et tegelikult oli see võitlus iseolemise eest, et see on auga välja peetud.
Ja kui räägime, et päris sõjas oli kaks rinnet, siis ega need, kes nendel rinnetel olid, polnud ju selles süüdi, et see nii oli. Sõja ajal oli üsna laialt levinud ka arvamus, et kui sõdime koos Ameerika, Inglismaa,Prantsusmaaga, saame iseseisvuse tagasi, sest oleme liitlased. Minu arust on see päris loogiline seisukoht ja see lootus eesti meestel korpuses oli.
Sellest räägiti tõsiselt, aga räägin ühe nalja. Olime 1945. aastal Kloogal metsa all. Vabas õhus oli kinoetendus ja näidati nädalaringvaadet Jalta kokkusaamisest. Roosevelt sõitis ratastoolis. Aga siis tuli Churchill lennukiga. Aukompanii oli üles rivistatud. Churchill vaatas neid pealaest jalatallani. Kõik niisugused valitud mehed. Aga siis juhtus niisugune lugu, et metsaalust vapustas väga raske ohe. Meil oli tubakapuudus, sest tubakanormi poldud tükk aega saadud. Mehed olid mitu päeva tubakata olnud, aga Churchill tuli välja, käsivarrejämedune sigar suus. Niipalju liitlastest.
Oletagem, et teile ja Saksa mundris sõdinud arvamusliidrile tehakse ettepanek avaliku lepitusteksti koostamiseks?
Ei, mina osa ei võta. (Juhan Peegel muutub tõrjuvaks.) Minu variant on, et üks suur skulptuur kõikidele.
“Leinav ema”?
Jah. Monumendil võiks olla tekst: “KODUMAA EI UNUSTA TEID, LAHINGUS LANGENUID, VÄGIVALLAOHVREID JA LAHKUMISEL HUKKUNUID AASTAIL 1941–1991.”
Mina sain oma ema siiski salaja koju tuua. Lihtsalt läksin ja tõin ta Kirovi oblastist ära.
Tagasi Saaremaale?
Jah.
Salaja?
Mitte salaja, aga luba mul polnud. Ütlesin emale ainult, et kui tekib küsimusi, siis ütle, et sul on luba. Ta läks ja rääkis, et poeg tuleb järele ja viib ära, sest tal on luba. Julgeolek tegi siis vea – lohakus.
Asi oli selles, et ema sai veteranide pealt toetust. Mina ja üks vend olime elus, üks vend oli Velikije Lukis langenud. Ema sai toetust kolme mehe, kahe veterani ja ühe langenu pealt. See neid siis ilmselt veenis, et õige pere. Saaremaale sain ema tänu vedamisele, sest Saaremaa oli ju piiritsoon. Virtsus ja Kuivastus pidi hiljem dokumenti näitama, aga sel ajal veel mitte. Polnud ju passe ega midagi. Oli 1946. aasta ja pass tuli natuke hiljem.
Saaremaal jäeti ema rahule?
Oli ka neid, kes torkisid, aga võib-olla tõesti, et see oli veterani maine, mis päästis.
