Euroopa Liidu regulatsioonid suunavad üha tõsisemalt, et tootmine ja järelevalve poleks ühe juhtimise all. Eesti Energiast viidi seetõttu ülekandevõrgud eraldi ettevõttesse Elering. Raudtee puhul loodi eraldi kaubaveoettevõte EVR Cargo. Kusagil tekivad ka vastuväited ja tõsine ebapraktilisus. Kõigest miljonilise rahvaarvu juures ei saa me luua üha uusi struktuure ja samal ajal loota, et nende vahel puuduvad igasugused omavahelised seosed.

Rahandusministeeriumil on lisaks ettevõtete oma haldusalasse võtmisele juba niigi palju igasugust „järelevalvet”: riigihanked, maksuamet, statistika kogumine, finantskontroll ja struktuurivahendid, finantseerimine. See tähendab, et täiesti sõltumatut ja puhast süsteemi pole võimalik luua. Eesti Energiat ootav haldusala muutmine on lähiajal kindel.

Kuidas te suhtute Juhan Partsi ettepanekusse anda rahandusministeeriumile üle nn riigi finantsinvesteeringuteks nimetatud Estonian Air ja EVR Cargo?

Investeering pole siin päris ühemõtteline väljend. Kui me näiteks oleme „investeerinud” Kreeka võlakirjadesse, siis igatahes mitte sooviga sellest raha teenida. Samuti on investeering riigiettevõttesse mõnevõrra teistsuguse eesmärgiga. Õige oleks nimetada neid vabal turul tegutsevateks ettevõteteks, kelle kuulumine rahandusministeeriumi haldusalasse oleks mõnevõrra loogilisem.

Kas teie võtaksite need ettevõtted meelsasti vastu?

Mina olen erialaliselt nii ettevõtluse kui ka rahandusega väga tihedalt seotud ning ettevõtete üle võtmine pole mulle probleem. Riiklikult võib kujuneda probleemiks, kui rahandusministeeriumi haldusala paisub veelgi. Hirmulood rahandusministeeriumi suurest võimust on meie riigis niigi väga levinud. Seetõttu ma näeksin meelsasti, et meie võim väljenduks hoopis kitsamalt rahanduse valdkonnas ja seda praegusest tugevamini. Seetõttu olen ma oma ametkonna võimupiiride laiendamise suhtes ettevaatlik.

Kas mõte luua kõiki riigi äriühinguid haldav amet pole tõsiselt jutuks?

Kindlasti mitte. Mina suhtun sellise lisakeha tekitamisse kriitiliselt, sest nii me ehitame omaniku ja lõppotsuste tegijate vahele ühe lisalüli. Nii paneksime ka ühte korvi kõik isikulised, poliitilised ja majanduslikud riskid.

Kas Eesti Energia võiks juba tänavu teie halduse alla tulla?

Otsus peab olema tehtud 1. märtsiks. Ma ei oska öelda, mis ajaks protseduurid ära tehakse.

Kas te jagate seisukohta, et Eesti Energia paistab koduturul tegutsedes eduka ja hästi juhitud ettevõttena?

Olen kuulnud ka palju kriitikanooli tarbijatelt, poliitikutelt ja populistidelt, aga ma ei kurda Eesti Energia üle. Arvan, et siin tekitab kriitikat pigem inimeste teadmatus.

Eesti Energia välisprojektid võivad oluliselt kallineda, sest Eesti Energia käsutuses olev tehnoloogia ei pruugi Utah’ põlevkivile sobida. Kuidas te suhtute raskustesse, mis seisavad välisprojektide ees?

Ma ei taha nendele projektidele hinnangut anda, sest nendest olen olnud eemal. Aga tahan kaitsta ideed, et Eesti peab riigi tasemel võtma maksimumi põlevkivitöötluse oskusteabest. Tegemist on tulevikualaga, mille arendamine ja rahaks pööramine on Eestile väga oluline. Nende projektide kulude mõistlikku taset ei oska ma kõrvalt hinnata. Õlitööstus ongi kulukas, aga tõotab samas ka väga suurt kasumit, kui know how’d müüa.

Kas Estonian Air peab tegutseva ettevõttena nii kaua vastu, kuni kestab valitsuses arutelu tema haldusala üle?

Estonian Airi saatus pole enam seotud sellega, kumma ministeeriumi alla ta kuulub, ta on olnud kahtedes kätes. Ühelt poolt on ametiühing teinud korvamatu kahju oma streigiähvardusega, hävitades firma usaldusväärsuse. Teisel pool seisab Euroopa Komisjon riigiabi reeglitega. Eesti valitsuse eesmärk on tagada lennuühendused.

Kas ma tõlgendan teie sõnu liiga pessimistlikult: Estonian Airil ei ole tulevikku ja ta lõpetab tänavu eksisteerimise?

Ma tahaks ikka loota, et te tõlgendate liiga pessimistlikult.

Euroopas käib praegu elav maksudiskussioon. Idee suurendada jõukate maksukoormust on kaasa toonud ka rikaste inimeste rände. Milline on teie seisukoht?

Tegelikult Euroopas ei käi maksudiskussiooni, vähemalt mõistlikud inimesed ei diskuteeri kõige üle. Ühelt poolt hoiab seda debatti üleval seltskond, kes hoolitseb enda tööhõive eest, need on teatud poliitikud. Nende ideede hinnaks – tõsta investeerimise ja kvalifitseeritud töö makse – on töökohtade kadu ja kapitali väljavool. Teine pool tunnistab, et majandusele on kasulikum, kui maksustatakse ennekõike tarbimist, saastamist ja vahest ka varasid.

Tolle „rikaste maksustamise” õige pool on see, et tulumaksuvaba miinimum peab hakkama tõusma ja küll hakkab meil taas tõusma. See toetaks väiksema sissetulekuga inimesi otseselt ja oleks ühe järgmise kulukama maksumuudatuse sisu Eestis.

Aga maksuerandite tegemine on saatanast, nad on ülikallid, suunamata ja vaesed jäävad nendest ilma. Töö maksukoormus on juba liiga kõrge ja me peame vaeva nägema sotsiaalmaksuga ning seostama seda töövõimetuse teemaga.