Jürgen Ligi hoiatab: Euroopa Liitu ootavad karid ja põhiseaduskriisid
••Eestis on küll pisut räägitud EL-i eelarve läbirääkimistest, kuid vähem tähelepanu on saanud rida uuendusi, mida tahetakse eurotsoonis võlakriisi lahendamise tähe all ette võtta. Näiteks küsimus, kas ühisraha kasutavatel riikidel peaks tekkima ühine eelarve, kohustuslikud lepingud riikidele reformide läbiviimiseks, pangandusliit jne. Kuhu me selliste sammudega teel oleme?
Võlakriis oli kindlasti arutelude ajend, aga rahaliidu edasiarendamine on hoopis laiem teema just viimastel kuudel. Ma olen pisut mures nende edasiarenduste mastaabi ja tempo pärast. Oleme eurotsooni fiskaal- ja makromajanduse vallas äsja põhjalikult reforminud ja meetmed alles hakkavad tööle. Samal ajal lisandub selliseid ettepanekuid, mis tekitavad põhiseaduslikke vaidlusi, võivad ajendada riike tülli minema ning jätavad turgudele mulje, justkui oleksid asjad aina tegemata. See pilt häirib mind.
Mina keskenduks küll praegu realistlikele sammudele: tuleb jõuliselt rakendada kogu fiskaal- ja makrojärelevalvet. Ma olen kindel, et eurotsoon saavutaks sellega hea tulemuse ja et nii on võimalik ka turge veenda.
••Milliseid ettepanekuid põhiseaduskonfliktide oht puudutab?
Mitmes hiljutises ettepanekus on sees suveräänsusvaidluse oht. Ma ei tahaks, et tuleks selliseid tagasilööke, et reklaamitakse midagi välja ja siis tõdetakse, et ei ole võimalik. Kuid kahepoolsete reformilepingute, pangandusjärelevalve ja eurotsooni eelarve puhul sellised vaidlused esinevad ja varem või hiljem puutume sellega kokku. Eri riikide huvid põrkuvad, see pole üksnes Eesti probleem.
Kahepoolsed reformilepingud sunnivad küsima, kas nad saavad olla kohustuslikud. On olemas defitsiidiprotseduurid ja riigipõhised soovitused, mis on alles äsja tööle hakanud. Miks peaks riik, kes raha ei küsi, aga kes on neile soovitustele vastu, alla kirjutama? Eriti selline riik, millel ei ole fiskaal- ja makroprobleeme. Siin on palju lahtisi otsi. Me saame aru, et idee on selles, et tugevdada survet liikmesriikidele, et need oma reforme ellu viiksid. Aga peab arutama, kuidas teha seda suveräänsust kaitstes.
Põhiseaduslikke probleeme võib tekkida eurotsooni eelarve puhul, mille eesmärgid ja printsiibid erinevad EL-i eelarvest. Probleeme tekib ka pangaliidus.
••Milleks meile eraldi eurotsooni eelarve, kui on olemas kogu EL-i eelarve, mida praegu kokku pannakse?
Teoorias saab seda põhjendada, praktikas on asi keerulisem. Kui seda mõtet hakatakse arendama, tuleb jälgida, et sellest ei saaks moraalse riski allikat, nii et tulusid hakatakse ümber jaotama halvasti majandanute kasuks. Eelkõige ei peaks vaesemad ja distsiplineeritumad toetama neid, kes on rikkamad ega saa hakkama.
ESM-is [Euroopa Stabiilsusmehhanismis] näiteks on muu printsiip, seal antakse laenu rangetel tingimustel. Kui eurotsooni eelarve seisneb ka tingimuslikkuses, siis oleme valmis seda mõistma. Praegu on küsimus selles, mis on selle oluline erinevus võrreldes EL-i eelarve või ESM-iga.
••Mainisite pangaliitu. Viimasel ülemkogul tehti palju suuri sõnu pangandusjärelevalve teemal. Ent lähemal vaatlusel on detailid lahtised. On räägitud eurotsooni ja muude riikide sõnaõigusest. Kuid pangandusjärelevalvel on ka kohustuste pool: hoiuste tagamine, mis on praegu riikide käes. Kui see läheb Euroopa Keskpanga kätte, kas siis ühendatakse need fondid ja Eesti hoiuste tagamise fond hakkab tagama ka Hispaania viletsate pankade hoiuseid?
Ideaalis on pangaliidul ühtsed reeglid ja kolm sammast: ühtne järelevalve, kriisilahendus ja hoiuse garantii – õigused ja vastutus koos. Aga tegelikult on reeglid erinevad ning ka majandus- ja panganduspoliitika erineb riigiti. Ühtlustamises on suured karid, tekib küsimus, kas peaks tugevama panganduse ja majandusega riike sundima kinni maksma teiste vigu. Eesti sellega ei nõustu, selles oleme tugevamate poolel.
Me oleme rääkinud sammsammulisest lähenemisest. Euroopas on hakatud mitteformaalses väljendusviisis kasutama väljendit „kiirusta aeglaselt”. Pangandusjärelevalve peab Euroopas igal juhul tugevnema ja ühtlustuma. See on küll pool ülesandest, ent parandab asja. Ühtse järelevalve puhul nii suurt küsimust ei teki, küll aga teise ja kolmanda samba puhul. Seal, kus hakatakse ühiselt kriisi lahendama, tekivad kohe suveräänsuse küsimused, põhjendatud küsimusi tekib parlamentidel, kindlasti tekib ka põhiseaduslikke vaidlusi. Ka hoiuste ühine garanteerimine sisaldab põhiseaduslikke ja moraaliriske. Ajaperspektiivis kõige kaugemaks hinnatakse hoiuste ühist tagamist. Üksikisikud ei taha seda, kuna arvavad, et abi ei saa mitte nemad, vaid keegi teine.
••Hoiuste tagamine võib ajaliselt kaugel olla, aga ajaliselt lähedal on tegevus suunal pangandusjärelevalve–ESM–Hispaania pangad. Väidetavalt tahetakse ühtset pangandusjärelevalvet luua ju selleks, et saaks Hispaania viletsatesse pankadesse raha pumbata, panemata riigile kohustusi?
Kaugel sellest, et ainult Hispaania pärast. Aga ESM-ist pankade otsekapitaliseerimise vältimatu eeltingimus on seniste kokkulepete järgi pangandusjärelevalve. Keegi ei mõista seda raha pumpamisena Hispaania pankadesse, vaid elujõuliste Hispaania pankade kapitalibaasi parandamisena. Seda saab teha vaid niisugusel viisil, et riikide majanduspoliitika ja konkreetsete pankade puhul säiliks range tingimuslikkus. Ilma tingimuslikkuseta ei ole elujõuetutesse pankadesse raha viimine kindlasti vastuvõetav. Riigiabi reeglite kohaselt ei saagi surnud panku päästa ega ESM-ist halbade laenude kokkuostmiseks raha anda.
••Ma saan aru nii, et nii Eesti kui mõne teisegi põhjapoolse riigi seisukoht on see, et vanu halbu laene ei saa ESM-i kaudu kokku osta, kui toimub otsekapitaliseerimine?
Põhimõtteliselt jah, kuigi täpsemaid sekkumise põhimõtteid alles töötatakse välja. Elujõuetuid panku ei tohi riigiabiga päästa ja ESM ei ole see, kes ostaks kokku halbu varasid. Selle juurde kuulub ka see, et kui minnakse kapitaliseerima panku, siis toimub tugev järelevalve mitte üksnes nende pankade, vaid ka riigi üle. Selles pole midagi muutunud.
••Kogu aeg oli õhus hoiatus, et on oodata karisid, põhiseaduslikke probleeme. Suvel toimus vaevaline ja pikk ESM-i debatt. Mis asi jõuab järgmiseks Eestisse, nii et kusagile viiakse avaldus ja lahti läheb suur trall...
Mis, kes viib?
••Õiguskantsler viis.
Nii nagu ESM-i puhul oleme olnud väga avatud avalikkuse teavitamise osas. Kohe kui see debatt Euroopas käivitub, peab see olema jälgitav. Sellest, et me vaidleme, tuleb minu meelest varakult endale aru anda. Eriti vältimatu on see parlamendi jaoks, kes on sunnitud protsessi mõistma. Avalikkuse huvi on leige, kindlasti on ka palju seksikamaid teemasid, mis on praegu varjutanud kogu Euroopas toimuva.
••Rääkides Euroopa Liidu järgmisest seitsmeaastasest eelarveperioodist, siis kuidas meie lood paistavad? Siseriiklikult näib olukord ausalt öelda skisofreeniline: kõik räägivad põllumeestest ja näiteks asepeaminister Urmas Reinsalu lubas EL-is eelarvele veto panna, kui soovitud raha ei saa. Kas meile ei peaks rohkem korda minema hoopis ühtekuuluvusfondi vahendid?
Põllumajandustoetustest räägitakse igal pool kõige häälekamalt. Seal on kitsas ja selge huvigrupp. Eesti huvi on see, et rahastus muutuks ühtlasemaks. Iga sellesuunaline otsus oleks meie jaoks võit. Vetoga ähvardamine toob lisaks piinlikkustundele endaga kaasa vähem toetusi. Meie eesmärk ei ole võimalikult suured, vaid võimalikult ühtlased toetused. Ja sellega meie põllumehed nõustuvad. Euroopa toetuste tase on lihtsalt liiga kõrge, aga kui ta on lisaks ka ebaühtlane, siis põhjustab see ebaausat konkurentsi.
Ühtekuuluvusfondi raha vastab kõige enam meie strateegilistele vajadustele. Siin on meil palju eri huvisid, kuid on selge, et haridus-, tööhõive- ja konkurentsivõimeprobleemid on sedakaudu lahendatavad. Töötame selle nimel, et meile vähendamisega liiga ei tehtaks.
Liigategemine seisneks selles, et meile arvestatakse baas aastateks 2008–2009. Need [aastad] oleksid sügava kriisi aeg ja Balti riigid kui väikesed ja avatud majandused kannataksid sellest kõige enam, kuna toetuste suurust arvestatakse protsendina SKT-sse. Nii saaksime selgelt ja valusalt lüüa ja kriis väljenduks ka struktuurivahendite vähendamises. See ei ole kindlasti Euroopa eesmärk ja siin me sõdime üle kümne protsendi kukkunud majanduste ehk Balti erandi eest.
Põllumajanduse puhul oleks ka Euroopa huvides seal tagasi tõmmata. Aga selles osas on läbirääkimiste ruum peaaegu olematu.
••Oht ongi ju selles, et põllumajandustoetuste arvelt löövad käärid hoopis ühtekuuluvusfondidesse?
Mitte kohe käärid, sest see sõltub ka eelarve kogumahust. Aga põllumajandustoetuste ühtlustamine ja piiramine ei lähe meie jaoks soovitud tempos. Kui maht on piiratud, siis loomulikult kannatab ka struktuurivahendite osa. Aga need on läbirääkimised, seal pole tegemist ainult ühe huviga. 27 või 28 riiki näevad asju eri moodi. Lisaks peame tunnistama suurte maksjate muret, neil on väga suured eelarvepuudujäägid. Tuleb tunnistada, et eesmärk ei peaks olema mitte rohkem, vaid targemalt kulutada.
••On see realistlik, et EL-i eelarve kärpimisest ikkagi pääsetakse?
Me oleksime rahul komisjoni kompromissiga. Aga siin on eri tahtjaid: europarlament tahaks kokkuvõttes seda mahtu suurendada, netomaksjad vähendada. Küpros on otsinud mingisuguse kesktee, mis meile ei meeldi. Me oleksime kindlasti nõus põllumajandustoetuste vähendamisega, kui see viiks ühtlasema jaotuseni. See on mitmemõõtmeline vaidlus, mida ei ole võimalik ühte lausesse kokku võtta.
••Milline on Euroopa Ühendamise Rahastu seis? Sealt loodetakse ju saada raha Rail Balticu jaoks.
Seal on suured käärid. Komisjoni pakutud kümne lisamiljardi asemel räägitakse nüüd väiksemast summast. Meil on omakorda raske prognoosida, mida see meie jaoks tähendab. Me ei tea, kas Rail Baltic mahuks sisse või mis on muud valikud. Sellest sõltub meie huvi. Läbirääkimislaua taga räägitakse lõppfaasis ikkagi konkreetselt sellest, kui palju eri riigid raha saavad, mitte ainult Euroopa ühistest huvidest ja aadetest. Vaatame, mis seal toimuma hakkab.
Igal juhul ei saa me peaministrile läbirääkimistele minnes ette anda jäiku teemasid, need peavad olema paindlikud. Meie huvides on see, et eelarve tuleks. Kui jätkub vana eelarve, siis saaksime struktuurivahendeid endises mahus, aga nende kasutamisel oleksime tõsistes raskustes. Pikaajalisi projekte ei saa ühe aastaga teha, see oleks vaid lühiajaline raha ärakulutamine. Samas peavad need, kes räägivad vetostamisest, arvestama sellega, et sel juhul saavad meie põllumehed oluliselt vähem raha, kui nad muidu saaksid.
••Seoses eelarvega hüppas Eesti ka selle rongi peale, mis tahaks teha finantstehingute maksu, mille üks eesmärk on EL-i eelarve omatulude suurendamine. Miks me täpsemalt selle seltskonnaga liitusime?
Tegemist ei ole tingimata mitte maksutahtjate seltskonnaga, vaid tihedama koostöö tahtjatega. Sellest protsessist kõrval olemine tähendab seda, et maks, mis aja jooksul võib kujuneda oluliseks, tehakse kellegi teise käe järgi. Uued liitujad ei saa seda enam mõjutada. Aga sellest maksust võib tulla oluliste kuluartiklite rahastamisallikas.
Üks käegakatsutav asi on näiteks meie Euroopa Liidu sissemakse. Samas on seda maksu maksma hakkava finantssektori osakaal on SKT-st suhteliselt väike. Me ei saa väita, et koormaksime oma majandust kuidagi eriliselt, me peame nagunii sissemakse tegema. Kuid on vaja kaaluda ka muid rahastamiskohti.
Poliitiline idee on panna pangad vastutama probleemide eest, mida on ühiskonnale finantskriisi tõttu tekitatud. Viisid, kuidas nad seda teeksid, on lahknevad ja jäävad eesmärgist kaugele. Võib-olla võiksime seda võtta panganduse madalama maksustamise kompenseerimisena võrreldes muude majandusharudega. Väidetavalt maksab pangandus vähem maksu, kuna finantstehingute käibemaksustamine pole tehniliselt õnnestunud.
Sellest, milline see maksustamise variant lõpuks on, sõltub meie liitumine. Praegu on oluline, et saame osaleda selle väljatöötamises ning koostööd tehes saavutaksime parema õhkkonna ka muudes küsimustes. See on välispoliitiline reaalsus: kui oled nõus arutama ühte asja, siis võid saavutada ka millegi muu arutamise.
••Mis see midagi muud on?
Rahandusteemad on läbipõimunud. See pole konkreetne lehmakauplemine. See on üldine suhtumine, alati ei saa näpuga üksikutele kohtadele osutada. Aga muidugi on ka neid, kes on osutanud näiteks sellele, et kuna teil on suured soovid näiteks EL-i eelarve osas, siis näidake üles koostöövaimu, et sellel rahal, mida te soovite, oleks ka mingi allikas. Kogu Euroopas on väheste eranditega suured eelarveprobleemid, aidake seda puudujääki siis katta. Seda on ka öeldud, aga ma ei seoks seda nii üheselt ainult eelmise punktiga.
