Kui eile tilkus osaliselt päeva­valgele peamiselt vaid relvastuse hankeid puudutav, siis Eesti Päevaleht tutvustab reformi sisulisemat osa. Praegu näevad kaitseväe dokumendid ette, et mõne aasta pärast peaks Eesti sõjaväes teenima kokku üle 4000 inimese, uues dokumendis tõmmatakse see arv 3400 peale. Tõsi, siin tuleb arvestada, et 4000 inimest ei ole kaitseväes kunagi töötanud, ka praegu on palgal ligi 3000 töötajat, ülejäänud kohad on kogu aeg täitmata olnud. See tähendab, et mitmed üksused on töötanud isegi 40-protsendilise mehitatusega. Kui siiani on ette nähtud, et sõjaajal kaitseväe struktuur muutub ja reservist ametisse kutsutavad saavad sõjaajaks ette nähtud ameti, siis nüüd loobutakse sellest põhimõttest ning sõja- ja rahuaegne kaitseväe struktuur jääb samaks.

Kui eilne Postimees kirjutas, et kaovad nii kaitseringkonnad kui ka väeliikide staabid, siis päris nii see ei ole. Maaväe staap ühendatakse tõesti peastaabiga, kuid nii õhu- kui ka mereväe staabid jäävad eraldi alles. Küll aga on praegu mõlemal väiksemal väeliigil lausa kolm staapi, kellel kõigil on palgal oma analüütikud, raamatupidajad jm ametnikud. Seega tähendab staapide ühendamine tõenäoliselt koondamist nii mõnelegi inimesele, kes uuele kohale ei sobi või asuda ei soovi.

Reformiplaanide koostamisel oli laual ka ettepanek kaotada kõik kaitseringkonnad, kuid sellest otsustati loobuda. Kaitseringkonnad ja kogu territoriaalkaitse korraldamine lähevad täies ulatuses hoopis kaitseliidu käsutusse. Selle tarbeks antakse kaitseliidu kätte Pärnus asuv linnak, kuhu liit rajab staabi. Kaitseliidu uued ülesanded hakkavad sisaldama kõike, mis puudutab reservvägesid.

Hakkavad maid müüma

Suured muudatused ootavad ka kaitseväe olemasolevaid väeosasid ja nende baase. Nii näiteks kolitakse hiljemalt 2014. aastaks senistelt Tallinna kinnistutelt ära nii logistika- kui ka vahipataljon. Neist esimene hakkab asuma Ämaris, kus õhuväel on ruumi laialt ja kustkaudu hakkaks sõja ajal tõenäoliselt niikuinii logistikakanalid tööle. Vahipataljon lüüakse kaheks: Kadrioru lossi eest vastutavale osale ehitatakse kasarmu Miinisadamasse ja teine osa kolitakse hoopis Jõhvi. Paljudele ohvitseridele tähendab see tõenäoliselt valikut: kas kolid või leiad uue töökoha. Olemasolevad Marja tänava ja Rahumäe tee hiiglaslikud kinnistud lähevad müüki.

Ehkki kaitseministeerium on Jägalasse plaanitud superlinnakusse investeerinud juba sadu tuhandeid, kui mitte miljoneid eurosid (täpset arvu ei osanud ministeerium eile isegi öelda – toim), tõmmatakse sellele projektile kriips täielikult peale. Jägala hiiglaslikku territooriumi ei raatsita samas ka maha müüa, vaid jäetakse riigikaitse reservmaaks.

Muudatused ootavad ees ka mereväge ja õhuväge. Eesti Päevalehele teadaolevalt oli algul laual ka plaan loobuda vähemalt ühest kuus aastat tagasi ostetud Sandown-klassi miinijahtijast, ent kuna selle müümine osutuks võimatuks, siis sellest plaanist loobuti. Küll aga on selge, et kõiki kolme miinijahtijat korraga töös ei hoita, tõenäoliselt jäetakse üks neist varuosadena kasutamiseks. Asi on nimelt selles, et laevad vajaksid lähiajal kapitaalremonti, see aga nõuab taas hiiglaslikku rahasummat, kuna laevu ostes ei kasutanud kaitseministeerium võimalust osta üks laev vähem, kuid võtta selle asemel tasuta hoolduse võimalus. Samuti peab merevägi loobuma vähemalt ühest oma vähestest laevadest: mereväe lipulaevast, staabi- ja toetuslaevast Admiral Pitka või tuukri- ja toetuslaevast Tasuja. Eesti Päevalehe andmetel loobutakse tõenäoliselt Pitkast.

Ühe olulisema muudatusena minimeeritakse Eesti õhuväe tegevust. Päevalehele on õhuväe tulevikutööd iseloomustatud kui esmaspäevast reedeni ja kella üheksast viieni toimuvat. Keskmisest supermarketist vähem lahti olevale õhuväele luuakse siiski ka tegevusplaan ja paari kuu pikkune ajaraam, mille jooksul peab õhuvägi olema valmis ööpäev läbi täisvõimetes tegutsema. Seda eelkõige juhul, kui kaitseministeeriumi lobitöö kannab vilja ja Balti riikide õhuruumi turvavad liitlasriikide hävitajad hakkavad paiknema roteeruvalt lisaks Leedule ka Ämaris. Praegu blokeerib seda otsust eelkõige Läti.

Jalaväebrigaad korda

Mis siis kaitseväele jääb? Kõige suurem rõhk pannakse 1. jalaväebrigaadi komplekteerimisele. Seni pole sellega hakkama saadud. Brigaadi staap asub Tapal ja arengukava järgi oleks see mehhaniseeritud jalaväe lahingumasinatega (ostetakse tankide asemel), soomustransportööridega ja liikursuurtükkidega. 2. jalaväebrigaad oleks motoriseeritud, selle staap luuakse Võrru Kuperjanovi pataljoni territooriumile. Kuperjanovisse on sunnitud kolima ka Meegomäe lahingukool, mille senine kinnisvara müüakse maha.

Uus hankeplaan näeb ette uute käsitulirelvade, iseliikuvate suurtükkide, jalaväe lahingumasinate ja uue põlvkonna tankitõrjerelvade ostu. Samuti on prioriteetide nimekirjas kõrgel kohal luure- ja eelhoiatussüsteemid, mille hulka kuulub Kellavere radari täielik uuendamine ja Muhusse radari rajamine. Samuti investeeritakse erioperatsioonide võime suurendamine.

Need on vaid mõned suuremad muudatused kaitseväe arengukavas. Nende ühine nimetaja on kokkuhoid. Kõigeks selleks, mis varem arengukavadesse on kirjutatud, ei ole enam raha ja seda ei nähta ka kuskilt tulemas.

Kaitseministeerium ja kaitsevägi ei olnud eile nõus vastama mitte ühelegi Eesti Päevalehe küsimusele, mis olid seotud ees ootava hiiglasliku reformiga. Ministeeriumi pressiesindajad edastasid vaid kaitseminister Urmas Reinsalu üldsõnalise kommentaari, mille järgi plaanitakse kaitsevaldkonna rahastamist nii, et Eesti tegelik kaitsevõime ja riigikaitsesse panustamine nii personali, varustuse kui ka relvasüsteemide osas kasvab. „Neli aastat tagasi koostatud riigikaitse arengukava lähtus masueelsest optimistlikust majandusprognoosist ning seepärast tuleb paberil tehtud tulevikuprognoosidesse sisse viia parandused ja rajada riigikaitse tegelikkusele, lähtudes ressursist, mida maksumaksja riigikaitsesse panustab,” vahendasid pressiesindajad.KommentaarSenised arengukavad peegeldasid fantaasiaid, mitte võimalusi

Jürgen Ligi
rahandusminister ja endine kaitseminister

Kommenteerimata ajakirjanduses spekuleeritud fakte kinnitan, et Eesti senised riigikaitse arengukavad on kirjeldanud militaarseid fantaasiaid ja ambitsioone, mitte riigi tegelikke kaitseplaane ja võimalusi. Viga ei maksa siin sugugi otsida buumist või masust, vaid mõtteviisist: sahtlid on olnud täis kirjutatud võimsa ja raskelt relvastatud armee struktuurikaste ning hankeplaane, millel on puudunud kate riigikaitseliste vajaduste, inimeste ja raha näol, millele on otsitud tuge avalikult arvamuselt, millest ent kaitseväe reaalne tegutsemisvõime on olnud tilluke murdosa.

Sõjalisele ametkonnale ei saa ette heita suuri ambitsioone, küll aga halba koostööd minevikus, valitsustele aga nõrka tsiviilkontrolli. Tõsisemalt saab tsiviilkontrollist Eestis rääkida alates 2006. aastast: sealt on vastasseise suudetud asendada ekspertiisi ja koostööga, saadi päevakorda kaitseväe korraldamine, toimus hädavajalikke personalivahetusi ning tekkis usalduslik suhe Kadrioru, Toompea ja kaitseministeeriumi vahel. Kõik ei ole läinud sujuvalt ja edu ei jõudnud paraku realiseeruda 2009. aasta arengukavas, aga eeldused võimaluste ja vajaduste ausamaks ülestunnistuseks järk-järgult loodi.

Mul on hea meel tõdeda, et terve mõistus ja koostöö on saanud süsteemis valitsevaks, ja julgustan kaitseministrit julgetele otsustele. Eesmärk pole ju paatos ega propaganda, vaid kaitsevõime. Riigikaitse on olnud 2%-ga SKT-st eelisrahastatud, rohkemast ei ole mõtet rahuajal unistada, küll aga tuleb endale tunnistada, millega Eesti julgeolek tagatakse: mitte üksi ülekaaluka vaenlase vastu võideldes, vaid NATO ülekaaluka heidutuse ja kollektiivkaitsega. Eesti vastutus ja julgeoleku võti on olla siin teovõimeline ja plaanides usaldusväärne partner.