Kalmõkkias kindral Pärna kodukülas voolab veel eesti verd
„Ilusat tervist teile!” Kes on enne kuulnud eesti keeles sellist hüvastijättu? Nii imelikult ilusasti räägitakse küll, kuid Eestist 2200 kilomeetri kaugusel ühes Kalmõkkia asulas. Vanasti elasid seal põhiliselt eestlased, keda praegu on vaid mõni üksik.
Ilusa-tervise-mees, puhast tõugu eestlane, 79-aastane Aleksander Kippel on eluaeg elanud kalmõkkide maal Eesti-Haginskis [Esto-Haginskojes]. Nagu paljud Venemaa eestlased, pole ta Eestis kunagi käinud. „Mulle ei meeldi reisida,” selgitab ta.
Kippel veidi võõrastab jumal teab kust alla sadanud selli Eestist. Aga tasapisi hakkab ta sulama ja räägib pikalt, kuidas töötas 50 aastat kohalikus hobusekasvanduses. Peaaegu näitab oma jändriku kepi najal, mismoodi tuleb jalusteta hobuse selga hüpata. Pensionile läks ta igatahes kasvanduse direktori asetäitjana.
„Näe, selle rohelise Volga kinkisid veel, kui pensionile läksin,” vehib ta käega sara poole, kus seisab päevinäinud Nõukogude-aegne uhkuseasi. „Kaukaaslased tahtsid seda kangesti ära osta, pakkusid 15 000 rubla, aga mina ei müünud!”
Aleksander räägib oma juttu vene keeles, eesti keel ei taha tal kuidagi suust välja tulla. Ütleb, et minu eesti keel olevat teistsugune kui nende, Kalmõkkia eestlaste oma. Pealegi polevat ju enam kellegagi rääkida. Lõpuks tuleb talle midagi meelde ja ta etleb naeru pugistades: „Hiir hüppas, kärp kargas, vana karu lõi trummi!” Ongi teistmoodi! Eestis on ju ikka alati kass karanud. Kohaliku loomariigi eripära vist.
Kuulsa komandöri elukoht
Lahkudes tuleb üksi elavale Kippelile siiski veel eestikeelseid sõnu meelde: „Ilusat tervist teile!” Räägib eesti keelt vähe, aga kui ilusasti! Eestis võiksid inimesed ka üksteisele sama soovida, ütlen talle, kui olen ootamatult kaunist soovist toibunud.
Venemaa eestlaste kauane uurija folklorist Anu Korb tunnistab, et Eestis pole selline hüvastijätt tõepoolest kuigi levinud, kuid Siberi eestlaste külades on ta seda ikka vahetevahel kuulnud.
Eesti-Haginskis osutab Kippel väraval seistes näpuga kõrvalmajale: „Näe, siin elas kindral Pärn!”
Tõsilugu. Eesti-Haginskis on sündinud Teise maailmasõja ajal Nõukogude armee koosseisu kuulunud Eesti laskurkorpuse komandör Lembit Pärn. 2000. aastal avati asula keskel pidulikult kindral Pärna monument. Kindrali sugulasi elab selles endises eestlaste külas siiani.
68-aastase Jelizaveta, Peetri tütre Abušina neiupõlvenimi on Pärn. Kindral Pärn oli tema vanaisa vend.
„Guten Tag!” ütleb ta mulle alguses, aga siis parandab end: „Head aega!” Seejärel küsib naerdes vene keeles: „Mida see tähendaski?” Kindralit on ta näinud vaid ühe korra elus, väikese plikana, kui too pärast sõda oma sünnikohta külastas. Tädi Liza ei taha ise kohalikest eestlastest eriti pikalt rääkida, vaid juhatab mu joonelt muuseumi.
Kohaliku muuseumihoone ehitasid 110 aastat tagasi eestlased. Tsaari-Venemaa ajal, 1877. aastal Eestist väljarännanud rentisid väidetavalt maad kohalikult Kalmõkkia vürstilt ja asutasid Eesti-Haginski. Seal ja selle ümbruses elas tollal vähemalt 500 eestlast. Neil oli lausa kaks puhkpilliorkestrit, kool (eesti keelt õpetati peaaegu kuni Teise maailmasõjani), kirik ja tuuleveskid, räägib muuseumi juhataja Viktor Demjanenko (70) nii uhke häälega, justkui oleks ka ise põline eestlane.
Keelt mäletavad vähesed
Kohalik muuseum, millest eestlastega seotud ekspositsioon võtab enda alla tubli kolmveerandi, avati 1995. aastal. Kõik esemed ja fotod korjati kokku küla pealt, osa asju saadeti Eestistki. Vedas, et muuseumi juht oli siis puhastverd eestlane – Valter Johannese poeg Põder. See on tema teene, et siinsete eestlaste ajalugu nii põhjalikult muuseumis üles tähendati.
„Hiljuti käis meil siin üks vana eestlane, kes on nüüd Eestisse kolinud. Ta hakkas nutma, kui nägi, mis me kõik kokku oleme korjanud,” ütleb Demjanenko. Külamuuseumi kohta on see kõik tõesti päris tore!
Tegelikult pole Eesti-Haginskit – mida Kaukaasia eestlased kutsuvad ka Sorikülaks – enam ammu ametlikult olemas. Asula nimi on juba üle 50 aasta kalmõkkiapäraselt Jašalta. Küll on mõni kilomeeter eemal alles Esto-Altai külake, aga sealt ei leidnud ma eest ei eestlasi ega Altaid. Nimi on, aga eestlasi mitte.
Demjanenko sõnul elab umbes 5000 elanikuga Jašaltas veel umbes 50 eesti verd inimest. Eesti keelest saab neist aru viis-kuus vanemat elanikku, arvab ta. „Korpuse veteran Arnold Luigas elab veel, Albert Vanara samuti,” loetleb Demjanenko. „Aleksander Šults pursib eesti keelt. Luisa Ivanova on elus, Nelli Tamm ka. No ja Aleksander Kippel muidugi!”
Pooleldi eestlasi on endises Eesti-Haginskis palju.
Jašalta asula ja seda ümbritseva rajooni kultuurielu juhib näiteks Marina Evaldi tütar Bomm, sündinud Veiderman. Eesti keelt ta küll ei räägi, aga on väga uhke, et on isa poolt eestlane. „Kindlasti kirjutage, et siin ei ole eestlasi unustatud ega unustata ka!” lubab ta.
Niikaua kui püsib kohalik muuseum, ma Evaldi tütre Marina sõnades ei kahtle. Kodu-Eesti võiks muuseumi püsimise eest samuti hoolt kanda.
LUGUDE SARI
13 eesti küla viie aastaga
Eesti Päevaleht jätkab tänase looga viis aastat tagasi alustatud sarja eesti ja setu küladest endise Nõukogude Liidu alal.
Unikaalsest setude külast Haidast kaugel Krasnojarski krais oli juttu 16. märtsil 2007.
Ühest tänapäeva tuntumast eestlaste külast Krasnodarkast Krimmis kirjutas Kristiina Viiron 9. aprillil 2007.
Maailma lahkeimatest eestlastest Abhaasias Salme ja Sulevi külas kirjutasin 10. juulil 2007.
Kuidas saavad eestlased hakkama Abhaasia pealinnas Suhhumis, andsin ülevaate 16. juulil 2007.
Eestlaste elust tulevases taliolümpia toimumispaigas Musta mere ääres Punasel Lagedal kirjutasin 18. juulil 2007.
Eestlaste ühe vanema Venemaal asuva küla Allmäe viimastest hingetõmmetest sai lugeda 15. oktoobril 2007.
Kuidas Estonka küla Abhaasias muutus Dopuketi külaks, kirjutasin 19. mail 2008.
Siberi lõunaosas Sajaanide jalamil asuva Ülem-Bulanka küla 150 aasta juubelit vahendasin 28. juulil 2008.
Muljeid tänapäeva suurimast eestlaste külast endise NSVL-i alal Ülem-Suetukist andsin edasi 16. augustil 2008.
Siberi põhjaosas Tomski oblastis uurisin eestlaste Kaseküla elu ja kirjutasin sellest 15. septembril 2008.
Tveri oblastis asuvast eesti kaupmeeste kunagisest õitsvast linnakesest Toropetsist oli juttu 21. veebruaril 2009.
Vladivostoki lähedal Liivikülas elavast kaheksast viimasest eestlasest kirjutasin 10. novembril 2010.
Kui lugejatel on nende ja teiste endiste eesti külade kohta huvitavat infot, siis palun saatke see e-posti aadressil jaanus.piirsalu@gmail.com või tavapostiga toimetusse.
