Kannatanu isa vastulause: Roosimägi oli lastevahelises asjas õiguseta kohtumõistja
Tunnistajate sõnul sai vägivaldseks muutunud situatsioon alguse mängust. Roosimäe poeg esitas väljakutse: „sa ei saa mind kätte”, kuid ei tahtnud hiljem tunnistada, et ta saadi kätte. Seega ei olnud tal nn kiusaja ees hirmu, vaid ta ise oli mängimisest huvitatud. Kui Roosimägi sekkus, oli situatsioon oli ammu lõppenud – poisid riietusid eraldi, kumbki oma garderoobivahes. Mingit Roosimäe poja karjumist ei olnud, ühe tunnistaja väitel kuulis ta, kuidas mõlemad poisid hoopis naersid, nutt algas hiljem. Siis, kui minu poeg oli Roosimäe poja juurest juba lahkunud.
Paistes käsi ehk trauma on väljamõeldis, sest lapse ema ei teadnud paar päeva pärast sündmust toimunust midagi. Kui see oleks olnud tõsine asi, kas poleks emale räägitud? Samuti jätkas Roosimäe poeg trennides käimist, aga kui käsi oleks tõesti õlast paistes, viitaks see traumale, millega ei saa tennist mängida.
Roosimägi kinnitab politseile antud tunnistuses oma allkirjaga, et tal puudus füüsiline kontakt kannatanuga. Eesti Päevalehe artiklis tunnistab ta tutistamist. Prokuratuuris, tunnistuste vääramatust mõistes, kinnitab ta oma allkirjaga, et tunnistab end süüdi talle esitatud süüdistustes ehk kahes löömises. Seega on kerge veenduda, kuidas Roosimägi oma ütlusi kohandab vastavalt soovile ja auditooriumile. Kommentaatoritele: ühelgi teisel lapsel, lapsevanemal ega treeneril pole olnud kunagi pretensioone minu poja suhtes, ei koolis ega trennis, seega tembeldada äsja kümneaastaseks saanud rüblik pätiks ja piinajaks on karjuv ülekohus.
Roosimäe naist ma ei ole sõimanud, väitsin vaid telefonis, et kui ta mees oma tegu ei julge tunnistada, on ta mees argpüksist kaabakas – sellel arvamusel olen ma endiselt. Rääkisin temaga telefonitsi umbes kaks korda, rohkem ta minu toru ei võtnud, siis loobusin, kuna ta ütles, et räägib vaid politseiga.
Ma ei ole kunagi Roosimäge vägivallaga ähvardanud. Küsisin vaid, kas oleks õige, kui tema oma poja eest minu pojale kätte võib maksta, kas siis oleks õige, kui mina sama tema suhtes teeks. Seepeale koputas Roosimägi irvitades oma rinnataskule ja ütles sõna-sõnalt: „löö-löö, näed, mul siin lindistab, siis annan su ise politseisse”.
Roosimäe pojalt küsisin, kas minu poeg lõi teda. Sellele vastas Roosimäe poeg eitavalt. Siis küsisin, kas minu poeg väänas ta kätt, Roosimäe poeg vastas jaatavalt.
Ma saan aru, et paljude poolehoid kuulub Roosimäele, sest olukorrast on loodud lihtsustatud pilt, kus Roosimägi on oma lapse kaitsja ja kõrvaltvaatjate jaoks toimib vanemlik instikt ehk iga mõistlik vanem tahab oma last kaitsta. Antud juhul on olukord ikkagi selline, et situatsioon laste vahel oli lõppenud ja Roosimägi oli kohtumõistja ja karistaja. Seda ei tohiks õigustada.
