Sven Jakir, Miran Kurspahic´ja Dean Krivacˇic´ ehk kompleksidega, kuid uhked Horvaatia mehed Vanja Vascarac

2011. aastal peaks Horvaatiast saama Euroopa Liidu liige – samm, mida kõik horvaadid näiliselt üle kõige soovivad astuda. Miran Kurspahić ja Rona Žulj viitavad oma libadokumentaali põhimõtteid jälgivas projektis „Geography victims” oma eel-euroopaliku kodumaa eluolu geograafilistele, geopoliitilistele, poliitilistele, sotsioloogilistele, sotsiaalpoliitilistele ja isegi täiesti privaatsetele aspektidele.

Miran Kurspahic´i sõnul on horvaadid väikeriikidele omastes suurtes kultuurilistes kompleksides, mis väljendub macho’likult enda ülespuhumises. „Me tunneme end lääne ees alaväärsena ning seetõttu käitume me nii, nagu Horvaatia oleks parim riik maailmas ja parim kõigil aladel – meil on ilusaim loodus, meil on kaunimad naised, meil on parimad jalgpallurid,” seletas Kurspahic´. Ühtlasi distantseeritakse end teistest Balkani riikidest (kuigi tegelikkuses selles blokis selgelt ollakse) ning peetakse endid neist paremaks Kesk-Euroopa riigiks. „Geograafiline liigitus, mida maailmas vist ainult horvaadid ja sloveenid kasutavad,” muigas Kurspahic´.

Kurspahic´ armastab kasutada irooniat, mis tihti pöördub eneseirooniaks, kuid kuna tema sõnul pole enamikul horvaatidel endast õiget enesekuvandit ja nad võtavad end liiga tõsiselt, siis pole neil ka võimalik enda üle naerda. „Horvaatidel on kohutav huumorimeel, seda on vähe ja see on vulgaarne,” lisas Kurspahic´.

Tänapäevane on poliitiline

Ometi võeti lavastus kodumaal hästi vastu. Seda pärast seda, kui nad olid lavastuse pooleteise kuuga ümber teinud, sest nende esindaja oli järsku märganud, et tema tegelaskuju selles lavastuses ei ole kohe üldse aktsepteeritav.

Kurspahic´ tunnistas, et teeb enda arvates ikka kommertsi, kuid Horvaatia teatri kontekstis on nad alternatiivne teater, kelle publikuks on tudengid. „Suurem osa Horvaatia teatripublikust koosneb pensionieas inimestest, kellel on linna- või riigiteatrite hooajapääsmed ning kes tahavad näha „ilusat teatrit”,” seletas Žulj, tuues välja, et ka peamised lavastused on psühholoogilise realismi vallast, traditsioonilised draamad. Kurspahic´ väljendas ka arvamust, et teater ei ole nüüdismaailmas enam arvestatav meedium, millel mingit mõju oleks. „Aga kui tahta Horvaatias tänapäevast teatrit teha, siis on raske mitte poliitiline olla,” nentis ta pärast kodumaa poliitilise situatsiooni üle ahastamist, kus kaua aega valitsenud konservatiivne partei tema arvates riiki hävingusse suunab. „Me lausa ootame, et majanduslangus ka meil midagi mõjutama hakkaks.” Sellegipoolest loodavad Kurspahic´ ja Žulj iga kord, et nende lavastusel on mingigi mõju. „See on utoopia,” kommenteeris Kurspahic´ melanhoolselt.

„Geography victims 2: return of the victim”

Tutvustus

•• Aasta tagasi valis rahvusvaheline teatriorganisatsioonide ühendus Miran Kurspahic´i ja Rona Žulji esindama Horvaatiat ühes suures Euroopa teatriprojektis. Nad lõid tänapäevase teatrietenduse „Geography victims”. Kuid neid keelustati ja tsenseeriti. Nüüd on nad aga tagasi kolmekesi ja uue kontseptsiooniga. Nende eesmärgiks on esitleda oma kodumaad parimal võimalikul viisil.

Idee, lavastus, dramaturgia

•• Miran Kurspahic´, Rona Žulj

Esitus

•• Dean Krivacˇic´, Sven Jakir, Miran Kurspahic´

Video

•• Vanja Vascarac

Laval

•• Tallinnas, Pikk tänav 20,

17. ja 18. septembril kell 19.30