Kas Harjumaa küladest saab koogi jaoks liitri piima ja viis muna?
Meenub hetk kesksuvisest Lõuna-Eesti külast, kus kikkad kiresid küla varavalges ärkvele ning naabritädi mõõtis rammusa piima pealt rammusa purgi- täie kohvikoort. Ehk on see tõesti vaid Lõuna-Eestis nii? Võib-olla seal Peipsi kandis, kus on loomulik naturaalmajandus rohkem elus, leiab ka igast külast ühe lehma? Aga Põhja-Eestis?
Keerame Tallinna-Tartu maanteelt Koselt alla. Ojasoo küla teadetetahvli ees kinnitavad külainimesed, et nende külast leiab nii piima kui ka mune. Külatädil endal olid veel mullu kanad, aga tõhk viinud need ära.
Vaopere külas niidab Jaagu talu vanaperenaine Aime heina. Kas lehmale? Ei, ei tõrjub naine. Tööeas linnas elanud ning pensionipõlves ematallu naasnud naine likvideeris lehmapidamise juba kuus-seitse aastat tagasi. Viimased neli lehma Jaagu talust. Väike karjake paistab mõni talu edasi karjamaal ja sealt saaks piima kätte küll.
Aime ise võtab vahel piima teiselt oma küla lehmapidajalt. Kauaks seda looma Vaopere külas veel on, pole selge, aga alles päev varem toonud lehmapidaja Jaagule omatehtud kohupiima ja juustu. Aga pannkoogimune võib Aimelt endalt küsida – natuke jääb endale koogi küpsetamisest üle.
Karjamaad lehmi täis
Keerutame kõveraid teid pidi ringi, kuni jõuame Mahtrani. Teele jäänud külades paistavad kõikjal lehmad karjamaadel – küll siit piima ja mune saab. Mahtras Kalmu talus on hilishommikul hommikune lüps alles pooleli.
Peremees Ants putitab pingil, kargud kõrval, vana masinat. Paar kuud tagasi sai ta lehmalt sellise obaduse, et ei tea, millal karkudest pääseb. Tema naine Vaike mässab seepärast üksi lauda vahet: kord tuleb piimaproovitopsiga, kord ämbritäie piimaga. Kalmu talu kümnel lehmal on erinevalt suurest karjast vana kombe kohaselt veel nimed.
Aga võimalik, et loo ilmumise ajaks on kümnest loomast kaheksa juba suures, tuhandepealises nimetus karjas. Perenaine ei taha sellele isegi mõelda, kuidas tema inimliku hoolitsusega harjunud loomad hiigelkarja olelusvõitluses alla jäävad. Põhjus on selles, et piimaringi teinud Rapla mehed, kes Kalmu väravast augustini läbi käisid, loobusid sellest. Õigemini pakkusid piimaküllasel suvel nii madalat hinda, et pigem joodetakse piim vasikatele ja kallatakse isegi maha, kui ära antakse.
Ümberkaudsetest küladest teab Ants kümmekonda talu, kes on taas kord küsimuse ees, kas lõpetada loomapidamine või punnitada veel. Nojah, Kalmult saavad naabrid piimamannergu täis ka edaspidi, sest kümmekonnale vasikale ja teadmata arvule laudakassidele jäetakse kaks vanemat lehma alles.
Kanalas punnitab pruunisuleline lind ja käib potsatus. “Muna tuli!” märgib Vaike. Kirju tutiga kukk kehutab sulgi kohevile. “Kepipidu,” muigab perenaine eneseteadliku kuke tegemisi kommenteerides. Mustad ja pruunid kanad siblivad ringi.
Restitäie laudalõhnalisi mune saame kaasa hinnaga kroon kakskümmend tükk. Piimaliitri eest küsitakse siin nagu mujalgi neli kuni kuus krooni.
Lõiuse küla põldude vahel lükkab Nele Aus käruga kolmeaastast Markust ja kümnekuust Matteust. Üheksa-aastane Emili lippab ema ja vendade kõrval. Piimanõud vankri peal pole, sest piima järel käisid nad alles päev varem talus, kus on neli-viis lehma ja kust käib piima otsimas kokku neli peret. “Ühelehmapidajaid oli külas ka, aga nad müüsid mullu sügisel oma loomad ära,” teab Nele rääkida.
Piima kogu perele
Ega Auside pere väga suur maapiima austaja pole, aga Nelele meeldib, et ümberringi on põllud ja karjamaad haritud, ning juba seepärast ostab ta ka piima. Koduõuel teeb Markus mõnuga endale piimavuntsid ette, kuigi kõige parem olevat maapiimast kakao.
“Kui seitse aastat tagasi siia elama jäime, sai taludest ka liha – peeti sigu –, aga nüüd seda enam pole,” meenutab Nele. “Aga mett saab küll! Seda me poest ei osta – vastupidiselt munadele ja aeg-ajalt ka piimale, mida on abikaasal kergem linnast töölt tulles poest autoga tuua.”
Ida- ja Lõuna-Eestis sarnased lood
•• “Lehma näeb meil küll, kui vallas ringi sõita,” lubab Ida-Virumaa Avinurme vallasekretär Imbi Kaarama. “Aga meil siin pole kunagi ei jõukaid põllumajanduskolhoose ega suuri talusid olnud – on vaid kolm tõsist tegijat, kes loomadega maadlevad. Naabritel Laekvere vallas on see-eest suuri loomafarme,” lisab ta.
•• Vallasekretäri kodukülas Sälliksaarel on kümmekonna talu peale vaid neli lammast. “Ühe-kahe lehma pidajad lõpetasid siin kandis paar aastat tagasi,” lisab Imbi. “Maapiima saaks kolme kilomeetri kauguselt alevikust, aga sama kaugel on ka pood. Aga muna otsin ikka mõnest talust – seda on ka oma külas.”
•• Võrumaal Rõuge vallas paarikümne majapidamisega Hurda külas on 20-pealise karjaga suurtalu ja eks osa inimesi käi sealt piima toomas.
•• Samas külas elava vallasekretäri Mare Trivoja sõnul on Rõuge vallas kokku 108 küla ning kindlasti ei ole lehma igas külas. Tõsi, mõnes külas on ka vaid üks talu. “Üks lambapidaja on meil lõpuks ka tekkinud,” lisab vallasekretär.
