Kas Rahvarinne sündis kompartei abiga?
Mitmed Nõukogude Liidu lähiajaloo uurijad on viidanud kompartei (NLKP) ringkirjale, milles anti liiduvabariikidele positiivne signaal rahvaliikumiste moodustamiseks perestroika toetuseks ning tehti KGB-le ülesandeks tagada ustavate isikute kaudu parteiline kontroll selle üle.
Seda versiooni on põhjalikult käsitlenud näiteks tol ajal Nõukogude Liidus ja hiljem Leedus töötanud prantsuse filosoof ja politoloog Franēoise Thom (Le moment Gorbatchev, 1991, Hachette).
Samuti nägi uutmisprotsessi USA politoloog Henry Kissinger oma eestikeelsele lugejale kättesaadavas raamatus “Diplomaatia”. Kaudselt kinnitavad seda Eesti Päevalehe käsutuses olevad Eesti kompartei (EKP) dokumendid aastatest 1988-1989.
Väidetavalt konservatiivse EKP keskkomitee büroo istungil 26. aprillil 1988 otsustasid kommunistid moodustada keskkomitee juurde komisjoni “ettepanekuteks vabariigis perestroikat toetava Rahvarinde loomiseks”. Komisjoni koosseisu arvati seltsimehed E.-A. Sillari, A. Almann, M. Leosk ja E. Tšerevaško. Komisjoni moodustamise istungit juhatas Karl Vaino ja sellel osales ka KGB ülem Karl Kortelainen (ERA f 1, nr 4, s 7082).
Dokumendis märkega “täiesti salajane” seisab, et lisaks Rahvarindele arutati ka 1.–2. aprillil toimunud loomeliitude pleenumit ning moodustati komisjon Eesti NSV elanike paremaks informeerimiseks kompartei otsustest. Loomeliitude pleenumil tõstatatud probleemide põhjal moodustas kompartei grupid nendega seotud küsimustes: sotsiaal-majanduslik areng – grupi juht Ain Soidla, ühiskondliku elu demokratiseerimine – Arnold Rüütel, rahvustevahelised suhted ja kultuuri areng – Indrek Toome.
Väga huvitav salajane kiri NLKP ülemustele pärineb Karl Vaino sulest 1. maist 1988, kus antakse ülevaade pidupäeva tähistamisest. “Tartus ja Võrus toimunud tööliste miitingutel esines väikesearvuliste, 15–20-inimeseliste ekstremistlike gruppide elementide katseid näidata nõukogudevastase sisuga transparente. Need loosungid kohalolijate tähelepanu ei köitnud ja poolehoidu ei omanud. Ühe Rahvarinde organisaatori, TRÜ professori Viktor Palmi nõudmisel koristati miitingult Tartus plakat vabariigi juhtkonda solvava sisuga,” tahtis Vaino Moskvasse ette kanda.
Viimasel minutil on ta aga lõigu professor Palmi vaprusest maha tõmmanud.
Viktor Palm oli üks kolmest, kes 30. aprillil Tartu ajalehes Edasi avaldatud Rahvarinde üleskutsele alla kirjutas. Huvitav, et Vaino teadis juba 1. mail, et 30. aprillil lehes avaldatud ettepaneku üks allakirjutanu oli Rahvarinde organiseerija.
Nõukogude Liidu viimane kompartei juht Mihhail Gorbatšov peaegu ei puuduta oma memuaarides Rahvarinnete teket. Gorbatšov kirjeldab, kuidas ta tahtis saata 1988. aasta augustis Baltimaadesse sealse olukorraga tutvuma perestroika toetaja, liberaalsete vaadetega kompartei juhtfiguuri Aleksandr Jakovlevi.
“Jakovlev pooldas arvamust, et meil ei tasu Rahvarindeid käsitleda hukkamõistvalt positsioonilt; ehkki seal on erinevaid jõude, tuleb nendega koostööd teha. Baltimaadesse oleks kasulik sõita Rõkovil (peaminister – EPL), sest rahulolematus on seotud eelkõige majandusküsimuste mittelahendamisega. Üleliiduliste ettevõtete tegevust nähakse kolonistlikuna. Mõttekas on vabariiki saata KGB esimees ja siseminister, et kohapeal selgeks teha, kuidas tegutsevad neile alluvad organid, kuivõrd vastab nende tegevus perestroika poliitikale. Jakovlev veenis mind, et kõik Baltikumi rahvad on perestoika ja liidu (Nõukogude Liidu säilimise – EPL) poolt,” meenutas Gorbatšov Jakovlevi soovitust.
Gorbatšov meenutab ka seda, et pärast kompartei avaldust olukorrast Baltimaades 27. augustil 1989 helistas Eesti kompartei esimees Vaino Väljas. Ta teatas, et Eestis võeti avaldus väga valuliselt vastu ja paljud kommunistid on hakanud parteipileteid ära andma. “Välja arvatud ekstremistid, ei ole Eestis kunagi tõstatatud küsimust Nõukogude Liidust väljaastumisest,” vahendab Gorbatšov raamatus Väljase kinnitust.
Antud juhul peab arvestama seda, et Gorbatšov püüab oma mälestustes näidata veana Nõukogude Liidu lagunemist ning tahab tagantjärele väita, et tema ei olnud selles süüdi.
Ka KGB viimane ülem Vladimir Krjutškov ei puuduta Rahvarinnete teemat oma mälestustes. Küll süüdistab ta aga Nõukogude Liidu lagundamises Jakovlevi, nimetades teda lagundamise peaarhitektiks ja USA luureagendiks.
Võib-olla tuleks Rahvarinde ajalugu arvestama hakata 2. aprillist 1988, Toompeal toimunud loomeliitude pleenumi teisest tööpäevast alates.
Selle päeva lõpul vastu võetud dokumentides nõuti Eesti NSV poliitiliste õiguste laiendamist Nõukogude Liidu raames, majanduslikku ja kultuurilist iseseisvust, sisserände peatamist, stalinismi ohvrite rehabiliteerimist jne.
Arhiividokumentidest on näha, et EKP keskkomitee valmistus ühispleenumiks hoolikalt. Kultuuriosakonna juhataja Tiit Koldits pidas vajalikuks isegi pleenumieelset keskkomitee sekretäride kohtumist loominguliste liitude juhatuste esimeestega – oli konkreetne plaan, kes kellega kohtuma pidi.
Karl Vaino kiitis ettevalmistused ühispleenumiks heaks. Ignar Fjuki meenutuste järgi osales Koldits kõigil kultuurinõukogu üritustel loomeliitude pleenumini. Samuti on Fjuk kinnitanud, et enne pleenumit võeti temaga ühendust KGB-st.
Manalamees Koldits on autorile meenutanud, et tõepoolest oli mõte mingi ühiskondliku organisatsiooni loomiseks, mis oleks haaranud ka EKP liberaalsema kommunismi toetajaid, kuid kommunistlikud juhid lõid viimasel hetkel kartma ja ei osalenud üritusel. Vaid EKP ideoloogiasekretär Indrek Toome ja ministrite nõukogu esimehe esimene asetäitja Ain Soidla julgesid minna Toompeale. Eriti torkas silma Karl Vaino, Bruno Sauli ja Arnold Rüütli puudumine.
EKP materjalidest on näha, et ühispleenum ei täitnud kompartei ootusi. Oleks Rahvarinne seal loodud, oleks ta pidanud kandma Rahvusrinde nime. Kuid kindlasti avaldas ühispleenum oma mõju Rahvarinde väljakuulutamisele. Jaak Allik on näinud Rahvarinde kiire väljakuulutamise taga rivaliteedi märke.
Raamatus “Teine Eesti” väidetakse otsesõnu, et loomeliitude pleenumist kõrvale jäänud Edgar Savisaar kartis sündmuste arengust maha jääda.
Et Rahvarinne hakkas EKP hinnangul kõndima ja veel õiget jalga, raporteeris EKP keskkomitee Moskva ülemustele oma salajases kirjas “Negatiivsete tendentside ületamisest mitmete omaalgatuslike formeeringute tegevuses” täitmise käigust Eesti NSV-s 31. maist 1988 (ERA, f 1, nr 302, s 522).
Kirjas tõdeti, et EKP on otsustanud positiivselt suhtuda ühiskondlikesse liikumistesse partei perestroikapoliitika toetuseks. Peeti otstarbekaks pidada diskussiooni kodanike initsiatiivi kaasamise teedest, millesse soovitati aktiivselt lülituda partei ja nõukogude organeil, massimeedial ning rõhutati, et elanike seas on leidnud toetust liikumised “Rahvarinne perestroika toetuseks ja rohelised”.
Märgiti, et parteikomiteed on suhtunud positiivselt “kommunistide, komnoorte, ideoloogiatöötajate suunamisest” nendesse ühendustesse.
Kirjas Moskvale võeti ka omaks, et samuti on vabariigis grupid, kes on nõukogude korrale vaenulikel positsioonidel – Ribbentropi-Molotovi lepingu avalikustamise grupp, stalinismi ohvritele mälestusmärgi püstitamise grupp ja ERSP. “Aktiivselt lülitusid ekstremistlike gruppide nõukogudevastase olemuse paljastamisse vabariiklikud ja mõned linna- ning rajoonilehed (Õhtuleht – Vetšerni Tallin, Edasi – Vperjod), samuti Eesti TV. Ajalehtedes on avatud diskussioonid roheliste ja Rahvarinde liikumisest,” raporteerisid Eesti seltsimehed. Võib-olla määraski see Rahvarinde tagasihoidliku väljakuulutamiskoha võrreldes ühispleenumi Toompea saaliga.
13 kuud pärast Rahvarinde väljakuulutamist Eestis ei olnud EKP suhtumine liikumisse muutunud. 13.-14. mail 1989. aastal toimunud Eesti, Läti ja Leedu Rahvarinnete esinduste kogunemisest Balti assambleele andis EKP-le ülevaate vastutav töötaja K. Kasikov (ERA f 1, nr 302, s 589).
Dokumendis jõutakse järeldusele: ”Sisuliselt avaldus assambleel Rahvarinnete rahvusdemokraatlik iseloom, millel on omad ajaloolised, rahvuslikud, sotsiaal-majanduslikud ja poliitilised põhjused. Assambleel valitses selge hoiak, et käesolevad pinged on väära sotsialismitõlgenduse, rahvus- ja majanduspoliitika jämedate vigade tulemus, mille tagajärjel on kannatada saanud kõik Nõukogude Liidu rahvused, k.a ka vene rahvus.”
Kasikov avaldab veendumust, et assambleed ei saa mitte mingil juhul nimetada natsionalistlikuks, separatistlikuks, partei- või nõukogudevastaseks. Kasikov peab ekslikuks, et keegi vabariigi juhtidest ei osalenud assambleel ega võtnud sõna.
Ülevaate lõpetab Kasikov optimistliku järeldusega: ”Kohati hakkas assamblee võtma üleliidulise demokraatiajõudude koostöökoosoleku ilmet. Ilmselt Nõukogude Liidus demokraatiaprotsesside arenedes tekib üleliiduliselt demokraatlike liikumiste üleliiduline koordineerimiskeskus. On ülimalt oluline, et NLKP Keskkomitee suhtuks mõistvalt üleliidulise Rahvarinde ideesse /.../ Nimetatud probleemi alahindamine viib paratamatult rahvaliikumiste vastandumisele juhtimisele, NLKP-le tervikuna, millest väljapääsuks on diktatuur süsteemi päästmise huvides.”
Need on uskumatult prohvetlikud sõnad. Nüüd teame, et kommunistlikku reiimi ei olnud võimalik reformida, see sai vaid kokku variseda.
