Riigikogu tavaliikme 64 000-kroonine palk koos hüvitisega ei ole ekspertide hinnangul riigi rahakotile hävitav koormus, kuid vastutusrikkamate ametitega võrreldes ei ole see õiglane.

“Meil on sektoreid, nagu meditsiiniõed või lasteaiakasvatajad, kelle isiklik vastutus oma töö tulemuse eest on mitu korda suurem kui riigikogulastel,” lausus Tartu ülikooli õppejõud Halliki Harro-Loit. “Või võrdluseks 20 000 kroonini tõusnud professori palk, mis on ju vaid kolmanik riigikogu liikme tasust,” lisas ta.

“20 000 krooni saab muudes ametites kätte ikka ainult hea töö eest, samas riigikogu töö küll higistama ei aja,” ütles endine riigikogulane Olari Taal. “On täielik lambajutt, kui keegi väidab, et töötab meeleheitlikult aasta ringi oma valijatega,” oli endine riigikogulane oma hinnangus karm.

Endine riigikogulane, nüüd aidsi tugikeskuse projektijuht Nelli Kalikova teenis riigikogus kuni 30 000 krooni, kuid enne ja nüüd saab ta oma töö eest 6000 krooni kuus. “Ma ei ütleks, et mul oleks selle 30 000 krooni eest suurem vastutus olnud kui praegu,” tõdes riigikogu eelmise koosseisu liige.


Ajab harja punaseks

“Kui riigikogu liikme palka 10 000 krooni võrra kuus tõsta, siis see ei too riigieelarvesse oluliselt suuremat koormust, kuid minu küsimus on, kas meil ikka on enam parlamentaarne riik,” ütles Arengufondi nõukogu esimees Indrek Neivelt.

Kalikova arvates võiks riigitööl kehtida üldine astmestik, mille alusel palka makstakse. “President, riigikogu esimees ja võib-olla veel keegi tipus oleks esimesel astmel, riigikogulased näiteks neljandal astmel,” soovitas ta.

Ärimees Rein Kilgi arvates võiks eelmine riigikogu kehtestada näiteks aasta varem järgmisele fikseeritud palga, mis oleks õiglane. “Palk peaks olema selline, mis ei naeruväärista riigikogu – olgu see siis 60 000 või 100 000 krooni, aga see olgu vähem jabur kui praegune t‰ekitamine, trikitamine, indekseerimine,” lausus Kilk.

Taali sõnul oleks fikseeritud palk tänapäeval õiglane, mis võiks olla korrigeeritav näiteks tarbijahinnahindeksi võrra: “Palgatase on meil juba nii kõrge, et selline süsteem peaks sobima.” Fikseeritud palk on näiteks Soome ja Rootsi parlamendi saadikutel.

“Kunagi oli riigikogu liikme palga sidumine keskmise palgaga põhjendatud, kui keskmine palk oli 2500 krooni ja neljakordne 10 000 krooni – riigikogulane ei saanud ju paigatud pükstega käia,” ütles Kilk. Tema arvates peaksid riigikogu liikmed olema valijate silmis väärikad ja lugupeetud inimesed, mitte ei tohiks paista välja ahnepäitsude ja rumalatena.

“Kui vaatad otsa Kundlale (Jaan Kundla, keskfraktsiooni liige – toim), kes ostab hüvitise eest majoneesi või rendib kuningakostüümi ning nimetab seda tööks valijatega, siis ajab 60 000-kroonine tasu ajakirjanikel ja inimestel harja punaseks,” ütles Taal. “Paraku paistavad meile silma mõne riigikogulase eriti loll jutt ja loll nägu ning üle ääre ajav ülbus,” lisas ta.

Naabrid hindavad parlamendi töö sisu

•• Võrreldes Eesti maksumaksja kulutusi riigikogule Soome ja Rootsi ametivendade omaga on kõige lihtsama riigikogulase tasu umbes kaks kolmandikku, mis on loomulik, arvestades sealset kõrgemat elatustaset.

•• Võrdlus lätlastega on keerulisem, sest seimi liikme põhipalk  koos esindustasuga on väiksem kui Eestis. Samas teenivad Läti parlamendisaadikud juurde  komisjonide istungitel osalemise eest. Komisjoni esimeestel ja aseesimeestel on ametikohast tulenevalt õigus saada suuremat palka, kuid iga liikme palga sidumine konkreetsete tööülesannete täitmisega näitab, et lõunanaabrid üritavad sisu väärtustada. Usutavasti võib usin ja mitmesse komisjoni kuuluv seimiliige korraliku kohalkäimise eest Eesti mugavast ametivennast rohkem teenida.