Mitte üksnes moodne inimene ei vaheta kiiresti oma asupaika. Kolm-neli ööd tublit lendu ja ühel ilusal hommikul maandub Aafrikas või Vahemeremaades startinud tikutopsisuurune liblikas Eestimaa aiaplangul. Piisab vaid põgusast pilgust talle, et mõista - tegemist on tõelise "reaktiivlennukiga". Kassitapusuru on üks viiest maailmarändurist, kes aeg-ajalt meile satub.

Seitsmekilomeetrise tunnikiirusega õielt õiele laperdava kapsaliblika kõrval on kassitapusuru tõeline äss. Kui kehatemperatuur on tiibu väristades 28 kraadini tõstetud, suudab ta mõne sekundi järel arendada 130-kilomeetrilist tunnikiirust. Ja lennata sedasi tundide kaupa. Tõsi, üks väike aga on kõige selle juures - sada tiivalööki sekundis on liiga palju, et päise päeva ajal ka ellu jääda. Kiire lennu ajal tõuseb ihutemperatuur ümbritseva õhu temperatuurist kuni paarikümne kraadi võrra kõrgemale. See aga võtaks kuumarabanduse tagajärjel lenduri nii-öelda rajalt maha. Just seetõttu eelistab suru päevale ööd.

Pimedus kiirlendurit ei morjenda. Vaatamata sellele, et rohelus on taandunud halliks, joonistuvad õied eriti selgesti välja. Kaunilt värvilisena paistavad talle isegi meie jaoks valged õied.

Kassitapusuru kõrval on inimese nägemine õige tönts. Kui inimsilm pole sekundis võimeline vastu võtma üle 20 pildi, siis suru suudab eristada kuni 300 kaadrit.

üle kõige armastab kassitapusuru õistubakat ja flokse. Ometi ei lasku ta iialgi ühelegi õiele. Hoopis ripub paigallennul selle kohal - surub. õie kohal lennates rullib ta oma imilondi lahti ja üritab õigest august sisse viia. Kerge see ilmselt pole. Liiati kui sul on nii pikk riist nagu kassitapusurul - kaks korda kehast pikem ehk 10 cm - ja kui emakasuue on nii kitsas.

Teistel surudel on tunduvalt lihtsam. Paarisentimeetrist lonti on hõlbus juhtida. Mõnemillimeetrise riistaga silmik-, haava- ja pärnasurul pole aga söömisemuret üldse - nemad nälgivad kogu elu.

Augustikuu on parim aeg sururöövikute leidmiseks. Suuri, lihavaid ning keha otsas uljast sarve kandvaid olevusi liigub pea igal sammul. Nimedest on selgesti näha, kust ühte või teist otsida maksab: männi-, pärna-, papli-, kassitapusuru.

Kassitapusuru kuulub siinmail siiski haruldaste liblikate hulka. Mitte igal aastal ei jõua nad meile. Kui aga siiski jõuavad, siis tihti karjakaupa. Kesk-Euroopas pööravad nad sügisel otsa ringi ja lendavad nagu rändlinnud tagasi soojale maale.

PEETER ERNITS