Saksa okupatsioon Eestis. Kogutud värvilise metalli Tartu jaama viimiseks autole laadimine (28. aprill 1942) Foto: E.Laid/Rahvusarhiiv

1941.–1942. aasta talv oli erakordselt pikk ja külm. Lumi tuli maha juba oktoobris ja püsis paljudes Eesti paikades aprilli keskpaigani. Pakane paukus kõige kõvemini veebruaris ja märtsis. Meteoroloogide andmeil on 1942. aasta olnud üldse Eesti jahedaim. Meie "külmapealinnas" Jõgeval oli aasta keskmine õhutemperatuur kõigest 1,6 kraadi. Ootamatult vara saabunud talv peatas seni õlitatult töötanud Saksa sõjamasina edasiliikumise ja see takerdus 1941. aasta lõpus karmis Venemaa talves. Lühikeseks sõjakäiguks – Blitzkrieg’iks – valmistunud Saksa armee vajas hädasti talvevarustust. Selle saamiseks pöörduti muu hulgas okupeeritud riikide elanike poole, kellel tuli vähem või rohkem sunniviisiliselt ära anda talveriideid ja muud talvevarustust. Loovutatud esemete eest võidi maksta tagasihoidlikku kompensatsiooni, aga sugugi mitte alati. Sageli korraldati korjandused mastaapsete kampaaniatena.

1941. aasta detsembris algas Eestis, Lätis ja Leedus üheaegselt soojade riietusesemete kogumine. Eestis vastutas aktsiooni eest Eesti Omavalitsus, mida juhtis sakslastele kuulekas ja püüdlik Hjalmar Mäe. Kogumisaktsiooniga kohustati elanikke loovutama kasukaid, vateeritud pükse, karvamütse, villaseid salle ja kindaid, viltsaapaid jms. Endale lubati eelloetletutest jätta üks ese või üks paar.

Avalehele
12 Kommentaari