Kaua veninud haldusreform juba toimib asutuste kaudu
15 maakonna asemel on näiteks haigekassal seitse osakonda, halduskohtutel vaid neli piirkonda, maanteeametil on kuus piirkondlikku teedevalitsust ning Eesti Postil 11 osakonda.
Ühelgi nimetatud asutustest pole enam eraldi osakonda näiteks Hiiumaal.
“Hiiumaalt kolivad järjest ära asutuste üleriigiliste asutuste kontorid ja niimoodi kaotab Hiiumaa maakonnana varsti mõtte,” ütleb Kärdlas Eesti Telefonis insenerina töötav Kalle.
Rapla kaob kaardilt
Juba praegu peab Kalle tihti mandrile Haapsallu sõitma, kus asuvad tema otsesed ülemused. Aga mõned tema kolleegid peavad tööasjus käima ka Saaremaal ja Pärnus.
Kõige hullem on tööasjus just Pärnus käijatel, sest sinna ja tagasi sõiduga ühe päevaga hakkama ei saa. “Transpordi liikumist arvestades käivad hiidlased mandril ikka läbi Tallinna, sest niimoodi on infrastruktuur kujunenud,” ütleb Kalle.
Hiiumaal ei ole enam ainsa maakonnana isegi oma politseiprefektuuri ega maksuameti kontorit.
Sarnaselt Hiiumaaga kaob riigiasutuste kaardilt Rapla. “Minu jaoks on Rapla samasugune magala nagu Lasnamäe tallinlase jaoks,” lausub pealinnas müügijuhina töötav Enn.
Tema sõnul tuleb Raplamaa inimestel enamjagu asju ajada Tallinnas ja ka Pärnus, mis teeb elu ebamugavaks. Raplas on lihtsalt järjest vähem riigiametite esindusi.
“Ega meil maakonnana vist tulevikku ei ole, kui vaadata igal hommikul Tallinna poole suunduvat katkematut autorongi maanteel,” märgib Enn.
Ka Põlva- ja Jõgevamaa elanikud, kellega Eesti Päevaleht rääkis, olid oma maakonna tuleviku suhtes pessimistlikud. Hiiumaa, Jõgevamaa, Põlvamaa ja Raplamaa on neli maakonda, mis kujunesid alles pärast sõda, kui nõukogude võim Eestis mitmeid ebaõnnestunud halduseksperimente rakendas.
Kuid probleem puudutab ka teisi maakondi – näiteks tahab haigekassa piirkondliku keskuse Saaremaalt Pärnu kolida, Viljandi maakonna inimesed peavad piirkondliku teedevalitsusega ajama asju Pärnus, halduskohtus aga käima Tartus.
Hiilivat haldusreformi tunnistab ka Hiiu maavanem Hannes Maasel. “Oleme juba paar viimast aastat tõesti kasutanud väljendit ”hiiliv haldusreform”, mis on tegelikult ametkonnastumise vili,” lausub ta.
Maavanemad pole rahul
“Ministeeriumide allasutuste ja üle-eestiliste ettevõtete tegevuse kontsentreerumist piirkondlikesse keskustesse võib tõesti nimetada omamoodi hiilivaks haldusreformiks,” tunnistab ka siseminister regionaalküsimustes Jaan Õunapuu.
Õunapuu sõnul on hiiliva haldusreformi peamine probleem tavalise inimese jaoks see, et ei ole selge missuguses naabermaakonnas teenindavate asutuste piirkondlikus keskuses peab ta ühte või teist asja ajama.
Maaseli sõnul tuleks praegune riigiasutuste süsteemitu ja omavahel kooskõlastamata reformimine ära lõpetada. Sama seisukohta väljendasid maavanemad ka hiljuti valitsusele saadetud kirjas.
Õunapuu esitas valitsusele neli haldusreformi võimalikku varianti. Alates sellest, et ei ole üldse regionaalset tasandit, kuni kahetasandilise haldussüsteemi loomiseni, kus ka maakonnad saaksid oma volikogud.
Kõik neli varianti on esialgu lühidalt valitsuse jaoks kirja pandud. Põhjalikumalt arendab siseministeerium variante edasi siis, kui valitsus neist mõned välja valib. “Praegu on seetõttu väga ennatlik maakondade arengusuundadest midagi öelda,” ütleb Õunapuu.
Õunapuu neli varianti reformiks
4-5 regiooni.
Maavanema pädevuseks jääks omavalitsuse üksikaktide seaduslikkuse ning haridus-, kultuuri- ja keskkonnaalase tegevuse järelevaatamine ja kontroll riigivara kasutamise üle. Olemuselt omavalitsuslikud funktsioonid antakse üle maakondlikule omavalitsusliidule.
Tegevusteks, mille korraldamine on otstarbekas mitme maakonna piires, tuleb moodustada regioonid või läänid. 4-5 regiooni või lääni juhiksid haldurid või läänivanemad.
Tugev maavanem.
Maavanem peab saama suurema rolli ja vastutuse maakonna arengus. Maavalitsus saab endale osa riiklikke funktsioone, näiteks teedevalitsused, maaparandusbürood, keskkonnateenistused. Samuti saaks maavalitsused tagasi osa omavalitsuste funktsioone, näiteks ühistransport, tööhõive, kutseharidus, muinsuskaitse. Maakondade arvu vähendatakse kuni kümneni.
Maavalitsus kaob.
Maavanem ja maavalitsus kaovad. Nende ülesanded jagatakse ministeeriumide ja kohalike omavalitsuste vahel.
Mitu süsteemi.
Kahetasandilises süsteemis tegeleks teise, regionaalse tasandi omavalitsus tervet maakonda hõlmavate küsimustega, mida eraldivõetuna ei ole omavalitsustel võimalik täita ja mis on ka omavalitsuste koos-töös suhteliselt keeruline täita. Näiteks arstiabi, haridus, ühistransport ja üldplaneeringud.
Kahetasandilise omavalitsussüsteemi puhul jäävad maakonna tasandile alles ka omavalitsusliidud ning vajalikud riikliku halduse struktuurid.
Allikas: siseministeerium
