Nelja-aastase ettekandjastaaĻiga Hanna Kannelmäe vanalinna šokolaadikohvikust räägib, et peamine jootraha teenitakse just väliterrassidel, mitte aga leti taga teenindades. “Jootraha puhul ongi hea see, et selle saab kohe kätte, nõnda et rahakotis on alati midagi kulutamiseks ja mõni kuu ei pea pangast raha välja võtmagi.” Samal ajal tunnistas Hanna, et kui väljas ikka vihma sajab, siis võib päevasaak jääda vaid 15 krooni piiresse.

Eilne päikeseline ilm ühes juukseid peast rebiva tuulega võiks šokolaadikohviku ettekandja sõnul jootraha teenimise osas jääda pigem kehvemaks, kuid väga hea päev tähendab ikka 500 krooni. “Soomlased on aga need, kes raudpolt, pea kunagi midagi ei taha anda ning eurosendid Eesti sentidega ka segi ajavad,” rääkis Kannelmäe, meenutades korda, kui naeratav soomlane jättis talle jootrahaks 50 senti.

Restorani Elevant sisehoovis kliente teenindanud Reginleif Trubetsky sõnul võib heal päeval teenindaja koju minna isegi 1000-kroonise “tipiga”. “Tihtilugu on nõnda, et rikkurid ja need tähtsad ja tuntud tegijad või arhitektid ei jäta üldse jootraha, samas kui tavalised lihtinimesed midagi ikka annavad.”

4000 krooni päevas on minevik

Peale soomlaste on kitsid teenindajale raha jätma ka hiinlased ja jaapanlased. Reginleifi sõnul on üldine tendents aga selline, et võrreldes aastatetaguse ajaga, kui tippajal võis päevas teenida kuni 4000 krooni, jäetakse raha järjest vähem.

Raeplatsil asuva restorani Kaerajaan leti taga olnud teenindajad aga olid jootrahast rääkides vägagi tõrksad ning ühtegi arvu avalikustada ei soovinud.

Sealsamas kõrval asuva restorani Troika ees istuvad tekkidesse mähitud ettekandjad. Viieaastase tööstaaĻiga Oksana arvas, et see, kui palju jootraha jäetakse, sõltub eelkõige teenindaja oskuslikkusest. “Klientidelt tuleb ise tagasisidet küsida ja paluda, et nad ütleksid, mis neile maitses või millega rahule ei jäädud.” Sellised “vihjed” aitavad aga Oksana sõnul kaasa ka jootraha saamisele. Neiu sõnul teenib Raekoja platsil päevas jootraha keskmiselt 500 krooni. Küsimusele, kus Troika teenindajate arvates kõige heldemalt ettekandjaid meeles peetakse, tõid neiud vastuseks ööklubid.

Von Krahli baaris kolm kuud töötav Triin nõustus sellega, et noored kliendid on tunduvalt altimad paotama pärast arve tasumist rahakotiraudu “tipi” jätmiseks. “Samas on viimasel ajal järjest enam seda, et inimesed vaatavad menüüs hindu ja ütlevad, et see on nii kallis, ning loobuvad üldse tellimisest. Siis ei saa jootrahast ju rääkidagi.”

Triin rääkis, et need, kes tulevad lõunal vaid päevapraadi sööma, üldiselt jootraha ei jäta. Samal ajal on mõnigi kord nii, et tullakse ja tellitakse endale vaid tee ning jäetakse sama palju raha veel jootrahaks ka, ütles Triin. Päevas saab Von Krahli ettekandja ligi 150 krooni.

Meelsasti jätavad raha venelased, aga loomulikult üritavad mõned itaalia mehedki ettekandjale päris kena jootrahasummaga silma paista. Seda, et öisel ajal lõbusas meeleolus olevad baarikülastajad ohtralt jootraha annavad, lükkasid Krahli baaridaamid aga ümber. “Öösel maksavad kõik letis täpse rahaga ja lisa üldiselt ei jäta,” ütles Triin.  

Ühendriikides suurim jootraha

•• USA-s on tavaks anda ettekandjale jootrahaks kuni 25% tellimuse maksumusest, olenevalt restorani tasemest.

•• Jaapanis, vastupidi, on jootraha andmine üldse keelatud. Jaapanlaste arvates on kõrgel tasemel teenindamine nende kohus ja hea töö eest raha pakkumist võtavad nad solvanguna.

•• Jootraha andmine ei nõua suuri väljaminekuid ·veitsis, Hollandis ja Austrias, kus on kombeks jätta 3–6%.

•• Kuigi Saksamaal pole jootraha andmine kusagil kohustuslik, on selle maksmine enesestmõistetav.

•• Iisraelis piisab 10%-st, naaberriikides rõõmustatakse ka 6–7% üle, Bulgaarias, Ungaris ja Sloveenias rahuldutakse ka 5%-ga. Türgis peetakse heaks tooniks 7–10% andmist.