Keskaegses linnas oli kolm aeda - Roosiaed, Papagoiaed ja Kütiaed

Keskajast on pärit linna jaotus kruntideks, kinnistustruktuur, mis määrab üldilme

Küsimus, millist rolli on rohelus mänginud meie linna elus, pole jõukohane isegi elukutselisele giidile. Oleme harjunud pidama Tallinna keskaegseks linnaks. Tegelikult pärineb vanalinna hoonestusest keskajast, st perioodist enne Liivi sõda, –ainult 5%. See, mis meil tõepoolest on pärit keskajast, on kinnistustruktuur, meie linna jaotus kruntideks – seega linnaruumi üldilme.

Keskaegses linnas oli kolm aeda – Roosiaed, Papagoiaed ja Kütiaed. Kus need täpselt asusid ja millised välja nägid, pole teada. Siiski on keskaegne aiakunst hoopis teistsugune, kui tänapäeva ettekujutus seoses sõnaga “aed” – näiteks tõsteti peenarde tasapinda võrreldes kõnniteedega ja ääristati need kõrgete äärekividega, millel oli võimalik isegi istuda.

Linnamüürist väljaspool, praeguse Tornide väljaku ja Balti jaama piirkonnas asusid ka tolleaegsete linnaelanike – rüütelkonna liikmete puuviljaaiad. Sõdade perioodi lõpuks ja rootsi aja alguseks oli sõjakunst nii palju arenenud, et paekivist linnamüür polnud enam piisav kaitserajatis. Niisiis oli tarvis hakata rajama bastionite vööndit, ning selleks oli vaja puuviljaaedade alune maa “välja osta” millegi paremaga.

KRISTIINE – SOODUS PIIRKOND AIANDUSEKS JA FORELLIKASVATUSEKS. Sellest ajastust levis linn edasi kolme piirkonda – Kadriorgu, Rannamõisa ja kliima poolest kõige soodsamale alale, kuninganna Kristiina heinamaale, mis nüüd jagati kruntideks. See ruudustik, see tänavate süsteem on Kristiine linnaosas kasutusel nii täna kui edaspidi. See oli soodus piirkond aianduseks ja forellikasvatuseks – seal on õhutemperatuur suviti pidevalt 2-3 kraadi soojem, kui mujal, ning seal on oma looduslik veevarustus, puhas voolav vesi, mis lähtub Mustamäe järsakualustest allikatest ja Järve karstipiirkonnast ning suubub merre ühena kolmest kunagi Toompead ümbritsenud ürgjõest kuskil Merimetsa kandis.

PEETER I AJAST PÄRIT PUUD ON ALES LINDAMÄEL. Bastionide vööndiga, mis rootsi aja lõpuks veel päriselt ei valminudki, ongi seotud vanim vanalinna haljastus. Vene tsaariaja alguses, pärast Eestimaa Rüütelkonna alistumist Peeter I, lasti 1728. aastal sadamasse tuua mitu laevatäit puudeistikuid Hollandist. Need istutati tõenäoliselt kaherealise rivina mööda muldkindlustuse valli ning bastionite servi, lisaks sellele ringidena iga bastioni keskele. Kõige elujõulisemalt on see ligi 300aastane puudering säilinud Lindamäel, mis on piisavalt kaugel liiklusvibratsioonist. Uuel, suurtükisõja ajastul täitis see roheluseviirg mitut ülesannet. Esiteks said linnakaitsjad sealt vahelt ise hästi ründajaid jälgida, olles samal ajal ise varjatud. Teiseks kaitses elusbarjäär alllinna suurtükikuulidest algust saada võivate tulekahjude eest.

PARGIRING ÜMBER VANALINNA. Kasutuks muutunud kaitsekraavi kasutati mõnda aega prügilana. 1840ndateks kaotasid ka bastionid oma kaitseotstarbe. Prügikraav kaeti mullaga ning selle peale rajati rahvaparkide vöönd. Siit lõpeb aianduse ajalugu ning algab pargikunsti ajalugu. Rahvaparkide vööndi piir kulges mööda ringpuiesteed, mis on praegu UNESCO kultuuriväärtuste nimekirjas Tallinna vanalinna piiriks – Kaarli, Toom-, Mere- ja Estonia puiestee. Nende rahvaparkide hulka kuulusid aiandusseltsi iluaed Harjumäel, Hirvepark, Schnelli tiigi haljasala, Tornide väljak, Tammsaare park ning lõpuks Lastepark Jaani kiriku ümbrusest Harju tänava otsani – see on ainus, mis on 20. sajandi ehitustöödega hävinud.

Paljudest Euroopa keskaegsetest linnadest, mis 1,5 sajandit tagasi samasuguse pargiringiga ümbritseti, on kogu see ilu kadunud, pargid on lihtsalt täis ehitatud. Tänu Eesti Vabariigi rahaliste vahendite nappusele on see roheluse ring ära lõhutud ainult teatrite ning Vabaduse väljaku piirkonnas, kus me jäime ilma ainult Kindergartenist – selle alla kuulunud maale ehitati linna esindusväljak, Kunstihoone ja muusikakooli kvartal. Pargist on säilinud vaid üksikud põlispuud Jaani kiriku ümber.

Artikli materjal on pärit linnaaednik Tiina Tallinna ekskursioonilt.