Kihnu naine triivis paadiga 35 tundi tormisel merel Lätti
Tormituul viis merel udus eksinud ja aerupaadiga 35 tundi lainetel triivinud Kihnu memme Leida Loobi koos räimesaagiga Läti rannikule.
“Mina olengi see piiririkkuja,” ütles poolteist ööpäeva tormituule ja vihmaga merel triivinud Leida Loob (46). “Mind võib katsuda küll, klaasist ma ei ole ja katki ei lähe, suhkrust ka mitte, muidu oleks ära sulanud.”
Reede hommikul algava tormi hirmus merelt räimenootasid päästma läinud Leida kaotas udus kodusaare silmist ja järjest tugevnev tuul lükkas kerge aerupaadi Kihnust aina kaugemale.
Laupäeva õhtul kella kaheksa paiku jõudis kaks päeva ja öö paadis veetnud Leida Läti rannikule Salacgriva ja AinaÏi vahele ja kõndis jalgsi AinaÏi-Ikla piiripunkti. Tema kõige suuremaks sooviks oli sel hetkel helistada koju ja teatada, et on elus.
“Lätlased küsisid “Võ otkuda?”, ja kui ma ütlesin, et Kihnust, tegid imelikku nägu,” ütles naine naerdes. Ta lisas, et võis piirivalvuritele oma suurte kalamehesäärikute, läbimärja jope ja Kihnu jutuga tõepoolest kohtlasena tunduda.
Esialgu Läti piirivalvurid ei uskunud naist, siis pidasid eestlastest kolleegidega nõu, kontrollisid andmeid ja käisid paati vaatamas. “Eks nad arvasid, et paadis on salakaup, aga olid mutid (noodad – toim.) umbes ämbritäie räimedega,” jutustas naine.
TORM HIRMUTAS. Kui piirivalvurid memme lõpuks siiski uskuma jäid, pakkusid nad talle süüa ja öömaja. “Väga sõbralikud piirivalvurid olid, lätlased pakkusid fantat ja saiu, eestlased pannkooke ja kuuma teed – vastuvõtt oli väga lahke,” jutustas elus esimest korda piiripunktis käinud naine.
Merel ei tundnud naine nälga ega külma, aga hirmu tormi ja öise mere ees küll. “Kõige jubedam oli öösel mere peal olla: midagi ei näe, vihma sadas ja müristas terve öö läbi. Selline tunne oli, et kohe tuleb viimane ja kõige kõrgem laine ja ajab paadi vett täis või keerab kummuli,” rääkis Leida.
“Kui laupäeva päeval maa ähmaselt paistma hakkas, arvasin, et hakkan ära pöörama ja kujutan seda ette, aga lõpuks hakkas suuremaks ja kõrgemaks minema ja metsa paistma, “ rääkis naine. Ta arvestas, et juhul, kui on Ventspilsis, peab ta paadi maha müüma, et kojusõiduks raha saada.
ABIKAASA OTSIS RANNALIIVALT. Leida arvestab nüüd oma päevi “enne ja pärast merereisi” ja kavatseb Kihnus rääkida, et käis kalasõnumit kuulamas. “Igal pool küsisin ja kala pidi vähe olema,” lausus ta.
Mandril sugulaste juures koolis käiv poeg Elvo (16) ja Kihnus elav vana ema ei teadnud Leida merehädast enne, kui ta oli pääsenud.
Abikaasaga polnud Leida veel eile rääkinud, aga Kihnust oli ta kuulnud, et mees käis päev otsa mööda mereäärt. “Ta ei saanud minuga sel päeval koos merele tulla, tal oli Kihnu mehe raske haigus peal,” ütles Leida.
