Tartu kiirabi ja Eesti kiirabi liidu juht Ago Kõrgvee (pildil vasakul) nendib, et veerandi kiirabikutsetest võiksid lahendada ka perearstid. (Foto: Jassu Hertsmann)

Eestlaste järjest rohkem leviv komme ka kergemate tervisehädade puhul kiirabi kutsuda on meedikute sõnul ohtu seadnud kiirabi reageerimisvõime. Eesti kiirabi liidu juhatuse esimehe Ago Kõrgvee sõnul võiksid aga umbes veerandi kiirabikutseid lahendada ka perearstid või sotsiaaltöötajad. „Inimene ei tea, kuhu pöörduda, ja seetõttu sageli helistabki numbril 112,” selgitas ta.

Viimase seitsme aastaga on väljakutsete arv kümme protsenti suurenenud, ulatudes rohkem kui 273 000 abikutseni aastas. Eelmisel aastal moodustasid sel põhjusel helistanud inimeste kõned väljakutsete koguarvust koguni 80 protsenti.

Meedikute sõnul on põhjusi mitu. Esiteks saabub suur osa väljakutseid ajal, kui perearst vastu ei võta, näiteks õhtutundidel või nädalavahetusel. Teiseks ei osata õieti hinnatagi, kelle – kas perearsti või kiirabi – poole oleks õigem pöörduda. Hiljuti tegi Tallinna kiirabi uuringu, millest selgus, et nende poole pöördub rohkesti krooniliste haigustega inimesi, keda tegelikult ei saa ühe väljakutsega aidata.

Tervise arengu instituudi analüütiku Ingrid Valdmaa sõnul võib põhjuseks olla see, et kiirabi on inimestel lihtsam välja kutsuda kui oma perearsti juurde aeg kinni panna ja ootama jääda. „Eriarsti juurde pääsemiseks peab veel kauem ootama ning enamasti on vaja ka perearsti saatekirja,” ütles Valdmaa.

Kuna väljakutsete arv järjekindlalt suureneb, on kiirabil tekkinud vajadus vähemalt kümne uue brigaadi järele, sest senisest 90-st lihtsalt ei piisa.

Tallinna kiirabi peaarsti Raul Adlase sõnul oleks lahendus, kui üle Eesti loodaks uus perearstikeskuste võrk. Uued keskused võtaksid inimesi vastu ka hilistel õhtutundidel ja nädalavahetuseti. „Kuna oleme jõudnud etappi, kus erakorralise meditsiini väljakutsete arv on ületanud igasuguse piiri, on vaja tervishoiusfääri ümber korraldada,” kinnitas Adlas. „Inimestel peab olema lihtsam arstiabi kätte saada ka nädalavahetustel ja õhtuti, sest kiirabi ja haigla erakorralise meditsiini osakond on mõeldud ikkagi raskete ja eluohtlike haigustega inimestele.”


On reede ja kell tiksub seitsmendat õhtutundi. Pingeline töönädal on seljataga, kuidagi kummaline on olla: ei tea, kas vererõhk on liialt kõrge? Jah, ka harilikud ravimid on kiire töötempo juures öökapile tolmu koguma ununenud. Enesetunne ei taha kuidagi paraneda. Äkki helistaks perearstile? Kuid tema vastuvõtt on ju ammu läbi. Kas neil on mingi nõuandetelefon ka? Ei tea... Noh, aga valiks 112, küll sealt juba soovitatakse, mida ehk edasi teha: kui vaja, siis viivad vähemalt EMO-sse [erakorralise meditsiini osakonda], ei pea ise autot garaažist välja ajama.

Just selline võib olla arutlus enne üht kiirabi väljakutset. Terviseameti andmete kohaselt on kiirabi väljakutsete arv aastatel 2005–2011 kasvanud ligi 30 000 võrra ehk kümme protsenti, ulatudes nüüd rohkem kui 273 000 kutseni aastas.

Kõige enam pöörduvad inimesed kiirabisse haigestumise tõttu ning selliste väljakutsete arv on iga aastaga kasvanud. Eelmisel aastal moodustasid sel põhjusel helistanud inimeste kõned väljakutsete koguarvust 80 protsenti.

Kroonilised põhjused

Eesti kiirabi liidu juhatuse esimehe Ago Kõrgvee sõnul võiksid aga umbes veerandi kiirabikutsetest lahendada ka perearstid või sotsiaaltöötajad. „Inimene ei tea, kuhu pöörduda, ja seetõttu sageli helistabki numbril 112,” selgitas ta.

Hiljuti tegi Tallinna kiirabi uuringu, millega tõestas, et nende poole pöördub rohkelt krooniliste haigustega inimesi, keda tegelikult ühe väljakutsega aidata ei saa. Tallinna kiirabi peaarsti Raul Adlase sõnul on ka märgata, et kergemate terviseprobleemidega helistavad inimesed kiirabisse just pärast tööd ja laupäeval-pühapäeval.

Tervise arengu instituudi analüütiku Ingrid Valdmaa sõnul võib põhjuseks olla see, et kiirabi on inimestel lihtsam välja kutsuda, kui oma perearsti juurde aeg kinni panna ning jääda ootama. „Eriarsti juurde pääsemiseks peab veel kauem ootama ning enamasti on vaja ka perearsti saatekirja,” ütles Valdmaa.

Kõrgvee lausus, et kiirabi on sageli ainsaks tasuta juurdepääsuteeks meditsiiniabile nende jaoks, kes elavad vaesuspiirist allpool või kel pole ravikindlustust. „Nad ei pruugi oma perearstist midagi teada või soovivad kiireloomulist abi, mitte ravi kroonilise haiguse vastu,” lausus ta. „Sageli ei suuda nad ravimeidki osta.”

Kõrgvee nentis, et osa inimesi kutsub kiirabi kohale ka seepärast, et loodavad kiirabiga erakorralise meditsiini osakonda saabudes kiiremini vastuvõtule pääseda. „EMO-s

läbivad ka nemad seisundi hindamise ning kui neil pole mingi raske terviserike, tuleb neil oodata koos ise osakonda tulnutega,” selgitas ta.

Pärnu haigla erakorralise meditsiiniabiteenistuse juht Marit Õun ütles, et inimesed ei tea näiteks seda, et nende perearstil on asendaja, kelle vastuvõtule saab minna. Samuti pole inimesed tema sõnul kursis sellega, et on mitmeid teisi telefoninumbreid peale 112, kust mure korral nõu küsida.

Nii näiteks on mürgistuskahtluse puhul võimalik helistada mürgistuste teabeliinile 16662. Statistika viitab, et see on ka aidanud: kui 2004. aastal oli mürgistusega seotud kiirabikutseid 4045, siis mullu 1900. Seega on seitsme aastaga mürgistusega kiirabi poole pöördunute arv vähenenud kaks korda.

Skandinaavia eeskujul

Adlas lausus, et praegu pole inimeste jaoks lihtsalt kiirabile alternatiivi, sest ei saa eeldada, et nad jääksid haigeks ainult ajal, kui saab perearsti juurde minna. „Kuna oleme jõudnud etappi, kus erakorralise meditsiini väljakutsete arv on ületanud igasuguse piiri, on vaja tervishoiusfääri ümber korraldada,” kinnitas ta. „Inimestel peab olema lihtsam arstiabi kätte saada ka nädalavahetustel ja õhtuti, sest kiirabi ja haigla erakorralise meditsiini osakond on mõeldud ikkagi raskete ja eluohtlike haigustega inimestele.”

Adlase sõnul oleks lahenduseks luua pärast arupidamisi haigekassaga uus esmatasandi terviseasutus. Ta selgitas, et tulemuseks oleks suur tervisekeskus, milles töötavad koos paljud perearstid, kes vahetustes töötades võtaksid inimesi vastu õhtul kella kümneni ja ka nädalavahetusel. Adlas lausus, et paljudes riikides, näiteks Skandinaavia maades on sellised tervisekeskused olemas: need on avatud 12–14 tundi päevas.

Kõrgvee lausus, et on perearstikeskuste mõttega täielikult nõus, sest tema hinnangul ei suuda üksikult töötavad tohtrid praegu tagada puhkuste ajaks ning õhtuperioodiks arstiabi kättesaadavust. „Idee tasub kindlasti kaalumist,” märkis ta. Adlas on aga lubanud tervisepunktide avamise teemaga sügisel jätkata.MeelespeaKust saab veel telefonitsi abi?

••1220 – perearsti nõuandetelefon

••631 4300 – psühholoogiline kriisinõustamine

••126 – eestikeelne vältimatu psühholoogilise abi telefon

••1707 – uimasti ja HIV/aidsi tasuta anonüümne tugitelefon

••16363 – haigekassa info

••16662 – mürgistusteave

••1599 – lastehaigla tasuline nõuandetelefonPuudusKõrgvee: üle Eesti oleks juurde vaja kümmet kiirabibrigaadi

Eesti kiirabi liidu juhi Ago Kõrgvee sõnul ei vasta praegune kiirabibrigaadide arv muutustele Eesti meditsiinis ja rahvastiku paiknemises, seega oleks oma ülesannete korralikuks täitmiseks vaja 90 brigaadile juurde vähemalt kümmet.

Tallinna kiirabi peaarsti Raul Adlase sõnul on väljakutsete arv kriitiliselt kasvanud just viimasel kolmel aastal. Vahel on hõivatud kõik patrullid korraga, seega tuleb vähem tähtsale kutsele minev brigaad saata hoopis kiiremat reageerimist nõudva juhtumi juurde, nentis Adlas.

Tema sõnul on kiirabi koormus suur üle Eesti ja eriti Tallinnas, kus on umbes 200 väljakutset päevas.

„Praegusele 17 brigaadile võiks töötada lisaks vähemalt neli,” lausus ta.ProbleemHäirekeskuse töötajad vajavad põhjalikumat ettevalmistust

Kiirabi koormatuse põhjuseks on ka see, et häirekeskuse mittemeditsiinilise ettevalmistusega töötajad ei suuda telefoni teel alati adekvaatselt inimese seisukorda hinnata, nentis Kõrgvee. Seega saadavad nad tema kinnitusel brigaadi välja igal juhul, kui kahtlustavad vähegi midagi tõsisemat. „Sageli suunatakse ka perearsti nõuandetelefonile helistanud inimesed ikkagi kiirabisse või EMO-sse,” märkis Kõrgvee. Tema sõnul pole praeguses olukorras, kus kiirabiteenus on sotsiaalministeeriumi haldusalas, kuid häirekeskus on siseministeeriumi korraldada, võimalik välja töötada kõnede vastuvõtjatele vajalikke meditsiinilisi juhiseid. „Ka ei saa me praegu mõjutada piisavalt häirekeskuse töötajate koolitus- ja haridusnõudeid,” märkis ta.