Me ei saa olnut tagasi pöörata, haavu olematuks muuta. Ei saa unustada, kuis sajad inimesed Sinu kadumise pärast muretsesid, Sind otsisid. Ainuke, mida saame täna teha, on tulevikku vaadata, minevikust õppida. Liigagi tihti mineviku poole vaadanud Narva linn on Su surmast saati üha rohkem homsesse suunatud pilguga. Oma tütarde pärast, et neid ei peaks leinama.

Meil kõigil on tütred…

Nii alustas surnuaiavaht Heiki juttu Su haua veerel, rääkides oma perest ja Su lahkumise järel tärganud enamast hoolest, et tütardest kaunid naised kasvaksid. Ei Heiki ega ta sõbrad jäta neid enam kunagi omapead minema, tulema. Igaks juhuks.

Su haud asub mändide all, Riigiküla kalmistul. Seal on eriline mägi, mille embuses puhkavad need, kelle minek siit ilmast on olnud vägivaldne. Näiteks elektrijaama direktor Anatoli ei jää Sinust kaugele. Hea inimene oli, tundsin teda.

Sinu kõrval magab 11-aastane Olga, vanuselt Sulle õeks sobilik. Tema lahkumise päev oli neli kuud pärast Sinu matuseid. Olga uppus, sest keegi rumal päästis lahti elektrijaama lüüsid, lasi Narva jõkke hiigelkoguse lisavett. Ja Narva, olles Su lahkumise vapustusest toibumas, ohkas taas sügavalt. Jälle üks süütu lapsuke.

Te kõrvuti hauad on ilusad. Lumelaamade vahelt, haudade pealt, vaatavad ilma ja inimesi mängukarud ja teised lelud, ristile kinnitatud inglid. Kui surnuaiavaht Heiki õhtuti koju sõidab, heidab ta pilgu Sinu ja Olga haudade poole, sest teab – peaaegu alati põlevad seal küünlad. Üheksandat kuud järjest.

Heiki rääkis, et Su matuste järel kasvas lillemeri Su hauakünkal pooleteisemeetrisest ristist kõrgemaks. Oli imelik ja natukene nadi tunne neid närtsinuna prügikasti vedada, aga vedamata jätta ei saanud. Kolm suurt konteineritäit sai. Justkui imevitsa jõul kasvas lillemägi üha uuesti ja uuesti.

Meil kõigil on tütred…

Nii rääkisid turul naised, kelle lapsed ja lapselapsed olid Sind otsimas käinud. Nii rääkisid ka kirikus valvur Valentin ja kirikupoe müüja Niina, kes nii suurt matust kui Sinu oma ei mäleta. Usu, veel tänagi oled Sa kõigil Narvas südames. Piisab vaid sellest, et öelda Su nimi, kui mälestustelaekad valla lähevad.

Natuke kurb oli Sinu koolis, Varvara, kus Sinust kahjuks rääkida ei soovitud. Sõnagi ei vastanud mu pärimise peale ka Narva linnaisad, kui tundsin huvi, mida sest kurvast loost on õpitud. Ju oli neil jõulude eel kiire.

„Meil kõigil on tütred…” Nii alustas juttu ka Narva politseijuht Sergei, esmapilgul karmi olekuga mees. Aga ta jutt hoolest, mida isad nüüd tütarde vastu tunnevad, tuli hingest, oma kogemustest. Veel lootis Sergei, et linn saaks uuel aastal viimaks paika ja toimima valvekaamerad ning naabrivalve, mis Narvas politsei ja piirivalve ühendamise käigus hävis ja taas tegutsema lükata tuleb.

Sergei rääkis, et kui praegu Ida-Virus mõni laps kasvõi tunniks kaduma läheb, on avalikkuse suhtumine hoopis teine. Kohe tõtatakse appi, otsima. Kui politseil jõudu ei jätku, on Sergeil nüüd alati võimalik kontakti võtta veebiküljel fact.ee toimetava Alekseiga. Tema oligi see tubli inimene, kes pani interneti kaudu liikuma sadu vabatahtlikke, kes Sind otsisid, otsisid ja otsisid. Kuni leidsidki, varemeid täis tühermaa veerelt.

Täna seal seisev puu kannab okstel mänguloomi ja isegi paks lumi ei suuda matta sinna viidud lilli ja küünlaid. „Linna eelarves on järgmiseks aastaks sees Varvava leidmise paiga varemete lammutamine,” rääkis ajakirjanik Jüri. Hea seegi.

Varvara, kui vaatan üles tähistaevasse, siis tean, Sinagi oled kusagil seal. Ja seegi on miskit moodi hea.



P.S.

Mure pole kadunud

„23. märtsil kell 10.50 leiti Narvast jäähalli piirkonnast, eramajade lähedalt 18. märtsil kadunuks jäänud Varvara Ivanova (9) vägivalla tundemärkidega surnukeha. Kuriteos kahtlustatavana ei ole praeguseks kedagi kinni peetud. Uurimine jätkub. Praeguseks on üle kuulatud sadu inimesi, kontrollitud sadu vihjeid, tehtud arvukalt ekspertiise. Läbimurret ei ole uurimises saavutatud, kuid ka välistatud võimalikud kahtlustatavad ja versioonid on edasiminek, mitte paigalseis.”

Nii teatasid prokuratuuri inimesed, kes Su tapjat otsivad. Nad ei saa palju rääkida. Aga hääletoon rääkis: mure pole kadunud.

Üks memmeke ütles mulle turul, et küll Jumal näeb, teab ja karistab ise. Ja teeb seda õigel ajal. Meie, inimeste karistused ja sahmimised jäävad selle varju.

Aga eks tead Sa, Varvara, neid igavikulisemaid asju paremini kui mina. Sest Sina oled ju nüüd taevas ingliks.