Kitsekasvatajad survestavad riiki toetusi maksma

Konkreetse statistika puudumine on tekitanud olukorra, kus Eesti kitsekasvatajate taskutesse riigi abiraha ei jõua.

Virulaste eestvõttel loodud Eesti kitsekasvatajate liit kavatseb lõpetada ebaõigluse, mis on niisama pikk kui lüroeepiline regilaul. Viimati maksti Eestis kitsekasvatuse loomtoetust 2003. aastal.

Kui Läti ametivennad võivad igal aastal iga kitse kohta taskusse pista kuni viiskümmend latti abiraha, siis Eestis võib vabalt taskusse pista tühja käe ja selle niisama targalt välja võtta. Nii räägivad Eesti kitsekasvatajad, lisades et toetust saavad lehmad ja lambad on ebaõiglases soodusseisus.

Mõttetu paberimäärimine

Ametlikel andmeil oli mullu Eestis 618 kitsekasvatajat ja 3873 kitse, tegelikult võib mökitajate arv olla kuni kolm korda suurem. Põhjus, miks kitsi pole loetud on lihtne — vajadus põhjuseta paberit määrida ei meeldi kellelegi. Kui loomtoetust ei saa, siis milleks arvele võtta?

Statistika ja toetused on ainult osa murepõhjustest, mis tulevad välja kitsekasvatajate jutust Virumaal Määri külas Virumaa talus köögilaua taga arutelul, tooniandjaks kitsede eestkõnelejateks saanud Kotšini pere ning noor kitsekasvataja Martin Repinski.

Arvepidamise puudumine toob kaasa piima kvaliteedi kõikumise, haiguste leviku. Kasinalt levivad aga head kasvatuskogemused, vähesed on koos turustamise oskused, tarbija teadlikkus püsib kesine.