Kui esimest korda jõuluõhtul Haapsalu Jaani kirikusse läksin, tundus see nii madal, pime ja üldse mitte nii jõuluõhtulik kui kõrge Tartu Peetri kirik. Iga järgmise talvega muutus aastasadu tagasi aidast kirikuks ehitatud Haapsalu pühakoda üha jõululikumaks. Sest temast sai tasapisi uus kodukirik.

Ja siis taasavati Haapsalu toomkirik – puhas valge ruum kõrgete võlvide all lihtsa kivist altariga, mille valmimist olin oma silmaga näinud. Kulus veidi aega ning enam ei tea ma ilusamat jõuluõhtu kirikut, kui just piiskopilinnuses seitsesada aastat väikeste vaheaegadega jumalasõna kuulnud Haapsalu toomkirik. Sest sellest oli saanud uus kodukirik.

Kord uuesti Peetri kirikus jõuluõhtul istudes ei olnud see üldse enam parim paik “Püha öö” laulmiseks. Sest ta ei olnud enam kodukirik.

Seepärast ei saagi kellelegi soovitada, et minge jõuluõhtul sinna või sinna kirikusse, sest seal on kõige-kõige parem jõulutunne. Parim kirik jõuluõhtul on kodukirik.

Miks? Kiriku ilu ei ole ainult välises uhkuses ja pole ka kõige parema kogudusekoori poolt lauldud jõululauludes. Kirik on kodu, kus tunned end koduselt. Kus tead täpselt kombeid, tead inimesi, kes kooris laulavad ning tunned õpetajat, kes annab kaasa jõulusõnumi. Kuigi jõuluõhtu teenistused nagu muudki jumalateenistused toimuvad üldiselt sarnaste reeglite järgi, on igas kirikus ja igal õpetajal ka oma tavad.

Jõuluõhtu kordub aastast aastasse ning selle õhtu ime ongi teadmises, et igal aastal kordub sama sõnum. Täpselt sel moel nagu sinu kodukirikus, ja ei kuskil mujal.