Heino Tammemäe: „1943. aasta algus. Eestis käis „poolvabatahtlik” värbamine nn Eesti Leegioni. Saksa riik vajas suurte inimkaotuste katmiseks rindele värsket verd. Kuna olime gümnaasiumi lõpuklassis ja oli teada, et ülikooli edasi õppima minna enne ei saa, kui on tehtud läbi üks aasta nn abiteenistust Saksamaal, või kui oli juba võideldud „idarindel” ja pääsetud sealt tagasi teenistuslepingu lõppemisega. Paljud meist, sh ka mina, otsustasime, et ei lähe Saksamaale labidaga „aega teenima”, vaid kui minna, siis juba relvaga rindele võitlema. Nii juhtuski, et läksime päris hulga poistega värbamispunkti.