Kohtus öeldi ohvrile: 30 protsenti kehapõlengut ei ole suur kannatus*
*Kohus palub täpsustada, et pealkiri viitab kohtusaalis räägitule ning mitte kohtu ega kohtuniku seisukohale.
„Ma ei vajunud kohe koomasse, kui põlema läksin,” meenutab väike ja habras naine väga tasase häälega. Oma väikelinnas asuvast kodust viidi ta kiirabiga Tallinna haiglasse veel täie teadvuse juures, kuigi suur osa tema ülakehast oli põlenud. Valu ta aga enda sõnul ei mäleta. Tema hääl on ära, sest kui ta haiglasse jõudis, otsustasid arstid, et tema elus hoidmiseks tuleb ta kunstlikku koomasse viia. Selleks tuli teha kurku auk, kuhu juhiti hingamistoru. Naise kehast oli põlenud koguni 30 protsenti.
See juhtus mullu detsembris. Nüüd on ta tagasi kodulinnas. Me kohtume tema ajutise ööbimispaiga juures, sest oma kodus ta elada ei saa – üks tuba on põlenud, teistes suitsu- ja tahmakahjustused.
Esimene küsimus: kuidas see ikkagi juhtus? „Mees kallas mulle kanistrist bensiini peale ja tuppa ning viskas [bensiini] siis küünla poole, mis põles laual, sest oli advendiõhtu. Tuli süttis ja et mina olin bensiinine, siis süttisin ka mina. See kõik käis väga kähku.” Perel ei olnud isegi autot, mille jaoks bensiini vaja läinuks.
Naise käsi on mähitud spetsiaalsest materjalist survekindasse. Valu tunneb ta siis, kui kätt liigutab, kuna nahk ei veni, vaid tõmbab valusalt. Haiglaravi vahepeal käis ta ka Haapsalus füsioteraapiat saamas, sest esialgu ei tahtnud liigesed üldse liikuda. Käsi näeb nüüd juba parem välja ka seetõttu, et sinna siirati jalalt nahka. Kui ta püksisäärt kergitab, on näha punased laigud, kust nahka siirati.
„Haiglast sain välja veebruaris. Aga pidin veel pärast tagasi minema. Märtsis olin veel kolm nädalat,” selgitas naine. Teda ootab ees veel hulk protseduure, sealhulgas plastikakirurgia, arstide sõnul kulub taastumiseks vähemalt kaks aastat.
Ümber naise kaela on tugev ja pehme krae, mis hoiab kaela otse, sest pärast siirdamist võib nahk kaela viltu kiskuda. Tavariiete all kannab ta naha kaitseks surveriideid ka seljal ja rinnal, mis on samuti põlenud.
Võhiku silmale võib tunduda, et moodne juuksur on naisele alles äsja teinud väga selge piirjoonega soengu, mis sobiks tema näojoontega. Ent see on parukas. Selle all ei ole juukseid, on haavandid, mis katavad tervet pea kuklaosa.
Kui ta minu ees paruka ära võtab, lähevad mul jalad nõrgaks. Tema pea tundub nii väike. Liiga väike selle õuduse jaoks. Ja see on ühe inimese kätetöö! Inimesed ei sünni sellistena ega ole mõeldud sellisteks katseteks: kas jääb ellu või mitte?
„Arstid ütlesid, et nad hakkavad sinna allapoole eest juukseid siirdama. Sinna aga läheb veel aega.”
„Kui haiglast välja sain, võtsin ise ühendust politseiga, tahtsin teada, mis õigused mul on,” ütles naine. Tema haiglasoleku ajal alustati kriminaalmenetlust. „Politseiuurija käest küsisin, kas saan valuraha. Ta ütles, et ei. Et mul on õigus ainult nende ravimite kompenseerimisele, mis ma haiglas olin juba välja ostnud ja mille tšekid mul veel alles on,” meenutas naine.
Ta möönis, et oleks oma tervisekahjustuste tõttu soovinud ikkagi mingit abi ja kompensatsiooni. Näiteks tuleb tal nüüd tõenäoliselt läbi teha ka ilukirurgia. Samuti määratakse talle puue ja töövõimetusaste – tema sissetuleku teenimise võimalus on piiratud.
„Mulle öeldi üldse alguses, et ma ei pea kohtusse tulemagi. Ma ei saagi aru: kuidas nad siis minu arvamust üldse teada oleks saanud?” imestab naine.
Kohtuistungil riivas tema tundeid sügavalt mehe kaitsja versioon sündmuste kohta, mis seal kõlama jäi. Kohtus oli kohal ka süüdistatav mees, kes oli samuti omaenda tegevuse tõttu saanud näole nähtavad põletushaavad.
„Tema kaitsja ütles, et kannatanu näib olevat paremini taastunud. Mõtlesin siis, et ehk oleks pidanud paruka peast ära võtma,” ütleb naine nüüd.
Tema sõnul ei kirjeldanud prokurör kohtus põhjalikult tema, kannatanu tervisekahjustuste ulatust.
„Ma ei tea, kas ta üldse teadis. Minule jäi mulje, et olen ise süüdi,” kirjeldas naine kohtus kogetut. „Kui minule sõna anti, siis ma ütlesin lihtsalt ühte asja: tahan, et mu elu ohus ei oleks.” Seda ühte asja talle siiski ei tagatud.
Mehele määras kohtunik Indrek Nummert karistuseks kolmeaastase tingimisi vangistuse. Naise sõnul jäi kohtus kõlama kaitsja seisukoht, et mees on niigi kannatanud.
Ja kuigi naine palus ka lähenemiskeeldu, siis seda talle ei võimaldatud. „Lähenemiskeelu kohta selgitas prokurör minule, et ma ei saa seda, kuna meil on mehega korter ühisvaras ja tal ei saa keelata sinna siseneda.”
Hüvitati 200 eurot
Naine oli ka varem mehe vägivallatsemise pärast politseile avalduse teinud – kägistamise asjus algatati kriminaalmenetlus. Ka see lõpetati, väidetavalt tõendite puudumise tõttu.
Naine oli püüdnud end mehest lahutada juba mitu aastat, kuid mees polnud sellega nõus. Sel saatuslikul päeval detsembris oli mees saanud kohtust kätte lahutusotsuse.
Kohus mõistis mehelt naise kasuks lõpuks välja natuke üle 200 euro ravimite eest, mis ta haiglas juba välja oli ostnud ja mille kohta tal olid tšekid olemas.
Kriminaalasjas kannatanul on õigus saada endale esindaja ning moraalse kahju ja töövõime kaotuse kompensatsioon. Sealjuures on tal näiteks võimalik küsida plastikakirurgilt hinnapakkumine ja esitada see kohtule kuluna ning esitada psühhiaatri tõend oma vaimse tervise kahjustuse kohta.
Naine on esitanud kohtule apellatsiooniteate. Ja kogub jõudu.
Naine läks 2. mail Pärnu maakohtu kohtumajja ja soovis esitada riigi õigusabi taotluse, et saada endale kohtuasjaks esindaja.
„Vastuvõtuametnik keeldus esialgu üldse seda blanketti vastu võtmast. Ta ütles, et seda saab taotleda ainult tsiviilasjades, mitte kriminaalasjas. Tegin telefonikõnesid nõustajatele, kust kinnitati, et see tuleb ikka vastu võtta,” räägib naine.
Kui vastust ei tulnud ega tulnud, helistas ta kohtusse, kuid sai vastuseks, et asi pole veel edenenud. 23. mail tuli kriminaalasjas juba kohtuotsus, enne kui naisele oleks isegi vastatud, kas ta saab esindaja või mitte.
Avaldus saabus varem
Kohtu pressiesindaja kommenteeris: „Avaldus võeti menetlusse kui menetlusväline õigusabi taotlus. Menetlust, millega seoses seda taotlust läbi vaadata, kohtus ei olnud – kriminaalasi saabus kohtusse alles 7. mail. Ma saan aru, et avalduse esitamise ajal ei olnud kannatanule veel teada, millal tuleb nimetatud kriminaalasi kohtusse, ja võimalik istungiaeg ei olnud ka teada. Toimikumaterjalidest ei nähtu kahjuks, et kannatanu oleks pöördunud asja kiirendamiseks kohtu poole, kui ta juba teadis istungipäeva. Nii ongi tema avaldus menetluses tavalises korras ning on saanud võimalikuks asjaolu, et istung on juba möödas, kuid esindaja määramata.”
Samal päeval, 4. juunil, kui saabus kohtu pressiesindaja vastus Eesti Päevalehele, otsustas kohus määrata naisele ka riigi kulul advokaadi.
Politsei: see oli möödarääkimine
Politsei pressiesindaja: „Loodame, et tegemist on üksteisest möödarääkimisega. Menetleja selgitas kannatanule, et antud kriminaalmenetluse käigus kompenseeritakse ainult need kulud, mis on sellel hetkel tõendatud. Kui kannatanule jäi vestluses menetlejaga midagi arusaamatuks või teistsugune mulje, vabandame ja soovitame esitamata jäänud kahjude kompenseerimiseks pöörduda tsiviilkohtusse.”
Justiitsministeerium: kohtul oli naise aitamiseks liiga vähe infot
Küsisime justiitsministeeriumilt: kas kannatanu õigusabist ilmajätmine enne kohtuotsuse saabumist ei olnud menetlustoimingute rikkumine? Kas kohus ei peaks muutma oma süsteemi selliseks, et inimese õigus saada õigusabi oleks tagatud?
Justiitsministeeriumi vastus: „Tegemist on kahetsusväärse üksikjuhtumiga, mille kordumine on vähetõenäoline. Tekkinud olukorda oleks saanud vältida, kui isik oleks kohtuistungil avaldanud soovi esindaja määramiseks. Paraku ei avaldanud isik ka pärast tema õiguste ja kohustuste selgitamist kohtuistungil soovi esindaja määramiseks. Kohtul oli aga liiga vähe infot selleks, et oleks saanud teda aidata.”
Prokuratuur: karistus on kohane
Mehele süüdistuse esitanud ringkonnaprokuröri Merike Lugna sõnul on karistus kohane. „Prokurör esitas süüdistuse karistusseadustiku paragrahvi alusel, mis käsitleb raske tervisekahjustuse tekitamist, kui sellega on põhjustatud oht elule, kuna süüdistatav ei süüdanud tuba ega selles olnud inimesi ehk tegemist ei olnud otsese tahtlusega kellelegi viga teha. Uurimisandmetel süttis tulekahju toas põlenud küünlast,” vastas Lugna.
„Lähenemiskeelu teema oli arutluse all, kuid seda ei taotletud, sest ühise alaealise lapse olemasolu teeb lähenemiskeelu järgimise kõigile osapooltele keeruliseks,” märkis Lugna. (Laps on 16-aastane – K. I.) „Kuna edaspidist terviseseisundit või tekkivaid kulutusi ei ole võimalik ette määratleda, taotleti kriminaalmenetluses juba tekkinud kulutuste hüvitamist ja kannatanule selgitati, et ta saab edaspidi tsiviilmenetluses alati hüvitisi taotleda.”
