Eesti rahva üldine meelsus oli 1943. aastaks umbes samasugune nagu enne Vabadussõda 1918. aastal. Kes lootis, et sogasest veest on võimalik kala püüda (nt Eesti Vabariik taastada), kellel oli lootusetuse tunne, et väikerahvana suurriikide vahel olemine tähendabki seda, mis on parasjagu käes, ja tuleb kohaneda. Enamik tahtiski ju arvatavasti oma elu rahulikult edasi veeretada ja raske aja võimalikult valutult üle elada.

Oli selge, et 1941. aastal vabastajatena vastu võetud sakslased ei kavatsenudki kedagi vabastada ja okupatsioon lihtsalt vahetus. Kui oht idast hakkas järjest reaalsemalt terendama, oli suurem osa eestlasi arvatavasti valmis mingil määral panustama kasvõi selle eest, mis oli parajasti käes – peaasi, et sovetivõim tagasi ei tuleks. See oli suutnud ühe aasta jooksul tekitada veel suuremat viha kui kogu „700-aastane saksa orjapõli”. Sakslasi, olgu mis nad olid, peeti tsiviliseeritud rahvaks. Ida poolt ähvardas mingi abstraktne kurjus.

Avalehele
47 Kommentaari
Loe veel: