Kohvikud pakuvad külmavarju ja soojendavad südant teenindusega

Linn on talvel mõnus koht – eelkõige sellepärast, et kui ka külm ähvardab keha kõige hammaste ja karvadega ära võtta, jääb ikka ette päästev asutus, kohvik.

Kõige tuntum kohvikute kants on alates nende kuldajast olnud rahvarohke vanalinn, aga üha meeldivam on tõdeda, et selle sajandi krõbedaimal talvel leiab kuuma kosutust ka inimeste elupaikadele lähemalt.

Kadrioru serval asuv kohvik NOP on ennast rõõmuga ka ise talveehteisse seadnud: akendele on riputatud kirevad sõrmikud-käpikud ja kellegi hoolsad käed on paberist välja lõiganud suured lumehelbed. Mis aastaajaga on tegemist, pole ära unustatud ka kohviku menüüd koostades: nii soojendavad külmunud sisemuse üles eri teesordid, näiteks laimi ja ingveriga, ning vitamiinipommidest mahlajoogid. Et kõik siiski talvevatis ei ela, meenutavad seintel rippuvad fotod šokolaadikarva lastega.

„Ökolõhnaline” söögikoht

Kalamaja rahva kodukohvikuks oli pikka aega ainult Balti jaama turu kõrval asuv Boheem, mõnda aega tagasi lisandus sellele Võrgu tänava hoovi peidetud kohvik Moon. Viimasena nimetatus on lõunaajal isegi keeruline löögile pääseda – tihedalt laudu täis pikitud kohvikuruumides on külastajaid nagu murdu.

Lisaks maitseelamust pakkuvatele roogadele, mis valmivad Eesti ühe tunnustatuma koka Roman Zaštšerinski pottides-pannides, saab selles soojade toonide ja moonidega kaunistatud puhvetis ka tõeliselt südantsoojendava teeninduse osaliseks. Ma ei taha unustada ka stiilipunkte – no kust mujalt Eestis leiaks veel rokokoostiilis pintsaku teksaspükstega edukalt kombineerinud ettekandja? Eespool nimetatud Boheem on samuti kindla peale minek ja hinnad rõõmustavad rahakotti pärast jõuluaegset kingirallit kohe eriliselt.  

Kesklinna ja Õismäe vahel Paldiski maantee keskel asub pea-aegu märkamatu koht nimega Roheline Tuba. Kui siia lõunat sööma jääda, selgub, et pole ta nii märkamatu midagi – alates laes rippuvatest palakatest kuni teenindajate õlasallideni rohelisse mähkunud ja „ökolõhnaline” kohvik täitub mesilastaruna lõunasöögihuvilistest, kelle seas on nii turskeid turvamehe tüüpi tegelasi kui ka õblukesi maavillases kampsunis naisterahvaid.

Üldiselt tõestas põgus ringkäik üht: käes on väikevormide ja südamega tehtud asjade aeg.

Kohvikute esimene õitseaeg

•• Euroopas rajati esimesed kohvikud 17. sajandi keskel, Tallinnas on esimene kohvimaja teada 1702. aastast. Eestiaegse Tallinna kohviku- ja restoranikultuuri arengu võib jagada kolmeks perioodiks: Tallinna tähtsama restoranid pärast Esimest maailmasõda (1918–1925), restoranid raskustes (1926–1933) ja restoranide õitseaeg (1934–1940).

•• Esimene periood kujutab endast arengujärku, mil eestlased hakkasid baltisakslastest omanikelt kohvikuid üle võtma.

Teisel perioodil hakati restorane klassidesse jagama ja üha enam lokaale sai alkoholimüügi loa.

•• Kolmandal perioodil tekkisid näiteks öörestoranid, avama hakati ka kultuurikohvikuid. Tantsiti palju elava muusika järgi, tihti olid külalisesinejad pärit välismaalt.

•• Eestiaegsed kuulsad kohvikud olid Pärl, Kultas, Feischner, Cirsteini, Maiasmokk, Heimann, Cafe International, Lemmik, Corso, Marcelle. Kohvikute kuldaja lõpetas 1940. aasta okupatsioon ning suurema osa restoranide ja hotellide riigistamine.