1. lugu: Jakutsk – üks Venemaa kainemaid paiku?

Sahha (Jakuutia) pealinn Jakutsk oli pikka aega Venemaa Kaug-Põhja lõpp-punkt, kuhu pääses ülejäänud Venemaalt aasta ringi mööda maanteed autoga. Kuni 2008. aastal avati ametlikult Kolõma tee, mida mööda saab nüüd sõita veel 2000 kilomeetrit ida poole, Magadani linnani Ohhoota mere äärde.

Venemaa Kaug-Põhja suurim linn Jakutsk on mitmes mõttes tähelepanuväärne. Mulle avaldab muljet Venemaa mastaapides ennenägematult karm alkoholipoliitika. Poodides müüakse alkoholi päevas ainult kuus tundi – pärastlõunal kella kahest kuni õhtul kella kaheksani! Kui selline kord oleks kogu Venemaal, lõpeks see ilmselt rahvaülestõusuga.

Ametlikult ei tohi isegi baarides-restoranides enne kella kaht kanget alkoholi müüa. Ei märganud, et see kohalikes erilist protesti tekitaks. Nad annavad mõista, et kui enam kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, ja pilgutavad silma.

Eestist tundub, et ligi viiendikku Venemaa pindalast kattev Sahha (Jakuutia) on metsik paik nagu kogu kauge Siber. Vähemalt pealinna kohta see ei kehti – linn mis linn, ainult et majad on igakeltsa tõttu enamasti vaiadele ehitatud –, aga kuskil Põhja-Jäämere ääres käib muidugi hoopis teine elu.

Saan sellele kinnitust, kui tutvun noore jakuudi kooliõpetaja Vassiliga. Alustame Eestist, millest ta midagi ei tea, ja jõuame välja elu eripärani kaugel-kaugel põhjas.

Mina: „Eestis on ühest riigi otsast teise 300 kilomeetrit.”

Vassili: „Hoo! See on peaaegu nagu meil ühest külast teise. Kakssada kilomeetrit tuleb vabalt.”

See on tõsi. Kui Jakuutia oleks iseseisev riik, siis oleks ta pindalalt maailmas kaheksas, India ja Argentina vahel.

Vassili jätkab: „Ma töötasin õpetajana Tiksist (asula Laptevite mere ääres) veel ida poole eveeni põdrakasvatajate asulas, sealt nad käisid buraaniga (Siberis nimetatakse nii mootorsaane) 200 kilomeetri kaugusel suuremas naaberasulas viina järel. Kui oli hea ilm, siis käisid poole päevaga edasi-tagasi ära.”

Mina: „Ostsid nad siis korraga vähemalt palju viina, et ei peaks pidevalt sõitma?”

Vassili: „Neil pole ju raha, kaks-kolm pudelit ostsid korraga.”

Mina: „Siis pidi neil ju bensiin kallimaks minema kui viin ise!”

Vassili: „Ehee! Bensiini on neil lademes käes, aga raha pole. Nad vahetavad seal bensiini kõige vastu.”

Mina: „Pidid ikka täpselt oma kohalejõudmist arvestama, kui pood müüb viina ainult kuus tundi!”

Vassili: „Ega nad siis poest ostnud. Neil on seal omad kindlad inimesed, kelle aknale nad koputavad.”

Mina: „Ei saa aru... Miks nad siis ise puskarit ei aja?”

Vassili: „Aga suhkur on seal ju kallis! Teinekord peatasid nad trassil kaupa vedavaid autojuhte, sest teadsid, et neil on alati viina kaasas. Tulistasid õhku, et nood peatuksid. Kui ei peatunud, siis võisid ka auto pihta tulistada, nii viinahädas olid nad vahel.”

Mina: „Jaa, lõbus elu...”

Vassili: „Põdrakasvatajate lastel oli selline mäng, et seisavad teineteisest 50 meetri kaugusel, mõlemal püssid käes – nad oskavad seal kõik juba väiksena lasta –, hüüavad hoiatuse ja tulistavad. Hoiatuse peale pidi teine end kiiresti pikali viskama, siis läks kuul mööda. Enne pikali visata ei tohtinud. Siis tõusis teine püsti, hüüdis ise hoiatuse ja tulistas.”

Mina: „Õnnetusi ei juhtunud, pihta ei saanud?”

Vassili: „Vahel ikka juhtus, aga need lood vaikiti kõik maha. Omad inimesed ju, lahendasid ise omavahel.”

Parajasti on 8. märts. Kuidagi morn teema naistepäeval...

Jakutsk tähistab naistepäeva laia joonega nagu Venemaal kombeks. Päev on  iseenesest üsna soe, kõigest miinus 23 kraadi, kõik kohalikud käivad paljakäsi.

Sellises külma kuningriigis lilli muidugi väljas ei müüda. Asi on korraldatud lihtsalt: vähemalt kesklinnas on igale tänavanurgale aetud meie mõistes kunagised „kolhoosibussid”, kust lilli müüaksegi. Roosid olid muidugi „mandrilt” lennukitega toodud.

Enne pikka teekonda Magadani tahan minna sauna. Üldkasutatavasse Jakutski sauna. Aga ei saa.

„Sa ei suuda seal laval olla, lämbud ära,” ütleb tuttav Kolja lähima sauna kohta.

Teen suured silmad: „Kas kohe nii kõvasti kütavad?”

„Ah ei, sügisel tehti saunas remonti ja usbekid värvisid leiliruumi puuseinad lakkvärviga üle. Ütlesid, et nende arvates on nii ilusam. No mida usbekid saunast teavad...” kirub Kolja. „Nüüd on nii, et nagu kerist kütad, hakkab see mürk leiliruumis aurama.” Ehitajate kavatsused olid muidugi head, nagu alati.

Jakuutia (Sahha) seostub paljudele ilmselt šamaanidega. Tuttav Jakutski etnograaf Anatoli Aleksejev on šamanismi palju aastaid uurinud, aga alles nüüd võttis käsile šamaanidest raamatu kirjutamise.

Anatoli väitel on praeguseks terve Sahha (Jakuutia) peale jäänud vaid kaks tõelist šamaani, ülejäänud pidavat olema kõik libad. Tema sõnul loodus ise reguleerivat šamaanide arvu. „Loodus ise hoolitseb selle eest, et oleksid õiged šamaanid,” kinnitab ta. „Šamaanid tunnevad omavahel kohe ära, kes on õige. Mina suudan õigetel ja libašamaanidel vahet teha riietuse ja selle järgi, mida nad kannavad.”

Küsin Anatolilt, miks on õigeid šamaane Sahhas nii vähe. „Ära pane pahaks, aga nii võib ainult naiivne eurooplane küsida,” naerab ta. „Šamaaniks saades tuleb läbi elada „šamaanihaigus”, aga tänapäeva ühiskonnas peetakse seda vaimuhaiguseks, nad pistetakse enne šamaaniks saamist haiglasse ja hakatakse ravima.”

Rongireisijad, tähelepanu! Paari aasta pärast pääseb Jakutskisse juba rongiga. Suurest Baikali-Amuuri magistraalist (BAM) hargnev raudtee on Jakutski all Leena jõest ainult 80 kilomeetri kaugusel.

2. lugu: Ime Venemaal: ei Lenini ega Nõukogude tänavat

Kuidas elab üks 7000 elanikuga rajoonikeskus teemantiderikkas Sahhas (Jakuutias)? Handõga asula ei tundu elavat sugugi halvasti, sest hoolimata trööstitust välismuljest on kogu asulas vähemalt kanalisatsioon ja soojad WC-d. Seda luksust ei kohta sugugi kõikjal Venemaa äärealadel.

Üks kahest Sahha-poolse Kolõma tee osa suuremast asulast – ja seda tuhande kilomeetri peale! – Handõga on „pealinnaks” pindalalt Eestist kolm korda suuremale rajoonile. 135 000 ruutkilomeetril elab 14 000 inimest ja ligi 20 000 põhjapõtra.

Esimene mulje: palju silmanähtavalt oma aja ära elanud puumaju ja külmas ilmas suure-jooneliselt tossavaid katlamaju. Kokku on selles Põlva-suuruses asulas tervelt 11 katlamaja. See-eest pole asulas Lenini ega Sovetskaja (eesti keeles Nõukogude) nime kandvat tänavat. Väga haruldane tänapäeva Venemaal!

Mulle jätab sügava mulje jutt kohaliku haigla kirurgist, kes kogenud arstide vähesuse tõttu ei saa isegi vabal päeval kuhugi kaugemale sõita, sest peab iga hetk olema valmis väljakutse peale kedagi opereerima sõitma. Rohkem kogenud kirurge lihtsalt pole, sest keegi ei taha eriti siia kolkasse tööle tulla, kirub kohaliku administratsiooni töötaja.

See kirurg tõesti „rühmab nagu galeeriori ööd ja päevad”, nagu on oma tööd Venemaa juhtimisel kirjeldanud Vladimir Putin. Elu kohta Kaug-Idas ja Kaug-Põhjas on Putin öelnud, et tuleb lihtsalt ehitada rohkem spordisaale, haiglaid ja muud infrastruktuuri, küll siis inimesed tulevad elama või vähemalt ei sõida ära.

„Minu arust oleks tegelikult peamine tõsta palku, ja inimesed tulevad siis ise siia,” ütleb kohaliku rajoonivalitsuse ülema asetäitja Georgi Gerassimov.

Näiteks seesama kirurg ja muud kvalifitseeritud arstid teenivad Handõga haiglas 20 000 rubla (500 eurot) ringis, aga õed vaid 10–12 000 rubla (250–300 eurot). Vähe mis vähe, sest kaubad ja kommunaalmaksed nõuavad siin kaugel põhjas rohkem raha kui näiteks Moskvas.

Kõige rikkamad kohalikud mehed on teetöölised, kes hoolitsevad föderaalse tähtsusega Kolõma tee eest. Nad teenivad kaks-kolm korda rohkem kui arstid.

Teede korrashoiul on sealkandis eluline tähtsus, sest Verhojanski mägedes ületab Kolõma tee mitu järsku ja kõrget kuru. Hiljem teel olles vajume libedal mägiteel autoga ise korra kraavi, aga meil läheb oluliselt paremini kui paar päeva varem ühel Kamazi juhil, kes libises autoga teelt välja sügavasse jäärakusse. Õnneks pääses ta üksnes vigastustega. Tema auto rattad turritavad aga endiselt ülespidi, kui sealt mööda sõidame.

Selgub, et 20 000 rubla on Handõgas kopsakas palk. Sama palju ütlevad end teenivat kullassepad Jakuutia Vääriskivide nimelise ettevõtte töökojas.

Kujutasin kullast, teemantidest ja muudest vääriskividest rikkas Sahhas tegutsevat kullassepatöökoda hoopis teistsugusena ette. Päriselus näeb see välja nagu mingi põrandaalune meisterduskoda või nagu lukkseppade tsehh ammu oma paremad päevad ära elanud automajandis.

„Mitte midagi erilist meie töös pole,” naerab kuldkette lihviv Andrei, justkui oleks ta paadunud Singer Vingeri fänn.

„Kiusatust ei teki?” pärin.

„Vihkan kulda!” naerab oma elukutse ohver Andrei.

Kõige kummalisem on, et töökojast väljudes ei kontrolli meid mitte keegi! Ju nad siis kõik vihkavad kulda nii rängalt...

Puhkenurgas arutavad kullassepad kirglikult kohalike võimude kavatsust kehtestada maipühadeks 1.–9. maini kestev kuiv seadus. „Kuidas nii, kas siis ei saa isegi veteranide terviseks juua?” on mehed nõutud.

Kehv plaan muidugi! Pealegi oleks kohalikel, kelle mälestuseks juua – nende rajooni mees Fjodor Ohlopkov olevat Suure Isamaasõja ajal snaiprina maha lasknud... 429 vaenlast! Väidetavalt oli ta sõja ajal üks efektiivsemaid snaipreid üldse. Tavaelus tegutses Ohlopkov sama resultatiivselt. Sel Nõukogude Liidu kangelasel oli kümme last. Kummal alal ta suurem kangelane oli?

Kuulus on Handõga selle poolest, et kümme aastat tagasi pühkis võimas üleujutus Aldani jõe kaldal asuva Handõga peaaegu maamunalt. Jõgi tõusis kaheksa meetrit üle kallaste. Õnnetusest tegid reportaaže kõik suuremad Vene telekanalid.

Kohalike lemmiksport on vabamaadlus. Kui mulle tutvustatakse kohaliku rajoonivalitsuse liikmeid, siis öeldakse iga teise kohta: „Tema on meil meistersportlane ja Jakuutia meister maadluses.” Üle kõige on kohalikud uhked aga eveenidest põdrakasvatajate pojale Viktor Lebedevile, kes tuli hiljuti alla 55-kiloste meeste seas koguni maailmameistriks. „Aga ta elab nüüd Moskvas, abiellus ühe miljonäri tütrega,” täpsustatakse mulle.

Mendelejevi tabel

Tähelepanuväärne, et kuigi see Sahha rajoon on rikas kõikvõimalike maavarade poolest – „Meil on siin peaaegu kogu Mendelejevi tabel,” kiidab rajooni aseülem –, doteerib keskvõim nende eelarvet koguni 70 protsendi ulatuses. Handõga külje all asuvad näiteks söekaevandused, veidi kaugemal asub üks Sahha ehk Jakuutia suuremaid kullakaevandusi, mis on aga konserveeritud.

„Investeeringuid pole. Keegi ei taha siia tulla, liiga rasked tingimused,” laiutab Georgi Gerassimov käsi.

Pika talve jooksul on nädalate kaupa 40–50 kraadi külma. Kõrvalrajoonis asub koguni asustatud maailma külmapoolus! Kohalikud ütlevad selle peale: „Kes kord on põhja tulnud, seda põhi juba ära ei lase.”

Hea küsimus: kas see väide kehtib ka viis aastat tagasi Kanadast Sahhasse toodud metspiisonite kohta? Kuni keskajani olevat piisonid väidetavalt neid alasid asustanud.

Kanadast toodud 15 paari noori piisoneid olevat Sahhas kohanenud ja üle-eelmisel aastal sündis neil kuus vasikat. Tänavu kavatsetakse lasta esimene partii piisoneid vabasse loodusesse. Kui nad saavad kenasti hakkama, siis on kavas hakata piisoneid tasapisi asustama ka mujale Siberi tundratesse. Siber muutub veelgi rikkamaks.

3 lugu: Hindade järgi on Kolõmas rikas ühiskond

Venemaa kõige kaugem maanteelõik Kolõma tee meelitab iga aastaga järjest rohkem äärmuslike reiside huvilisi kogu maailmast.

Teel on eksootilisemad lõbustuskohad kohalikud võõrastemajad, mis muutuvad üha kallimaks ja lagunenumaks, mida kaugemale Sahha (Jakuutia) pealinnast Jakutskist jõuad. Tallinnast Münchenini ulatuva pikkusega maantee ääres leiab võõrastemaja üldse vaid neljast suuremast asulast!

Jakutskist 425 kilomeetri kaugusel Handõgas maksab kolme lihtsa voodiga tuba (dušš on üks kuue toa peale) 1500 rubla (ligi 40 eurot) öö, veel 600 kilomeetrit edasi Ust-Neras on võõrastemaja odavaim kahe voodiga tuba (dušš on vähemalt toas!) 3200 rubla (80 eurot) öö ja enne Magadani Jagodnajas samasugune tuba (dušš samuti toas, aga roostese vee tõttu kasutamiskõlbmatu) 2200 rubla (55 eurot) öö.

Magadanis endas võib odavama – aga see-eest privaatse! – hotellitoa saada 2500 rublaga (veidi üle 60 euro), laia voodiga toad maksavad juba vähemalt 3500 rubla (ligi 90 eurot).

Kallid hinnad mugavuste puudumise eest, aga varianti pole – isegi Magadanis, Tartu-suuruses  linnas, on vaid kolm hotelli.

Kui raha on, siis võib mugavused kaasa vedada. Sahha Oimjakoni rajooni ülem räägib, kuidas mõni aasta tagasi saabusid Jaapanis viis vanemat daami, kes tingimata tahtsid ära käia asustatud maailma külmemal poolkeral. Neil olid kaasas oma biokäimlad, ei suuda kohalik ülemus siiani ära imestada.

Vahemaad on Sahhas ja Magadanis meeletud. Ideaalne oleks lennata, aga see on siin absurdselt kallis. Ust-Nerast veidi alla tuhande kilomeetri kaugusele Jakutskisse lennates maksab edasi-tagasipilet 27 000 rubla (675 eurot)! Isegi 5000 kilomeetri kaugusel asuvasse Moskvasse saab odavamalt.

Suurte vahemaade ja kalli transpordi tõttu räägivad kohalikud isegi naaberrajoonis käimisest nagu välismaale sõitmisest: „Jajah, ma käisin seal rajoonis 1986. aastal ja siis 1998. aastal ning rohkem ma polegi seal käinud.”

Kolmas probleem: Kolõma maanteel söömise eest peab igaüks ise hoolitsema, sest vahepeal pole 1200 kilomeetri ulatuses mitte ühtegi söögikohta. Ja nagu hotellidki, muutub toit poodides järjest kaugemale sõites üha kallimaks. Kui Jakutskis maksis poolsuitsuvorst 180 rubla (4,5 eurot) kilo, siis enne Magadani Jagodnajas juba 340 rubla (8,5 eurot).

Sama lugu on kütusega. Kui Jakutskis jäi diislikütuse liitri hind 30 rubla kanti, siis Magadani oblastis on see kohati isegi üle 40 rubla – peaaegu nagu Euroopas. Bensiin on õnneks 10–20 protsenti odavam kui diislikütus.

Üüratute hindade põhjus on lihtne. Kui Nõukogude ajal olid peaaegu kõikjal tee ääres vägagi elavad asulad, kus kaevandati kõikvõimalikke väärismetalle, peamiselt kulda, siis nüüd on suur osa neist välja surnud või koomas.

Viirastustelinnad oma mustavate aknaaukudega viiekorruseliste paneelmajadega keset sopkasid ja taigat on Kolõmas võimas, aga kurb vaatepilt.

Magadani oblast oli piirkond, mis pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist eriti palju kannatada sai. Inimeste ärasõitmise mõttes. Näiteks Kolõma tee äärde jäävas kullarikkas Jagodnaja rajoonis elas 1980-ndate keskel 52 000 inimest, nüüd aga alla 10 000. Põhiliselt sõitsid ära just need, kes olid kõige töövõimelisemad, kõige paremad töötajad, kurdavad kohalikud.

Tulevik kullas

Päris inimtühjaks ei tohiks oblast siiski jääda. Oblastivalitsuse infopealik arvas, et tulevikus väiksemad asulad muidugi kaovad, kuid rajoonikeskused jäävad. Idee järgi peaksid kes­kuste ümber hakkama arenema mäetööstuskeskused. Kui muidugi investeeringud tulevad.

Nagu minevik, on ka Magadani tulevik seotud kullaga. Uusi kaevandusi pidi igatahes avatama, kuigi mitte nii kiires tempos, kui võimud loodavad. „Kui varem oli väga suur pessimism, siis nüüd on rohkem perspektiivi tekkimas,” ütleb üks kohalik ajakirjanik.

„Suurelt maalt” saabuvatele õpetajatele ja arstidele annab kohalik võim tasuta kortereid ja see on nii mõnegi noore spetsialisti Magadani meelitanud.

Magadani ametnik üritab mulle selgeks teha, et tegelikult polevat elul vigagi. Ja loetleb: erinevalt enamikust Venemaast ei ole neil lasteaiajärjekordi – muidugi pole, kui elanike arv on kaks korda vähenenud! –, rajoonikeskustes remonditakse ja avatakse uusi koole ja ujulaid. „Milleks seda raha kulutada, kui oleks plaanis neid asulaid sulgeda?” küsib ta retooriliselt.

Mina ei tea, aga Jagodnaja asulas satun keset kohalikke valimisi kommunistide staapi, kus kuulen teist versiooni sellest, milleks raha kulutatakse.

„Meile öeldi, et siia ehitatakse jäähall,” räägib kohalik poliitik ja advokaat Valeri Sotnitšenko. „Meie peame seda pärast ülal pidama, kuid meie asula eelarve on üldse 130 miljonit rubla (3,25 miljonit eurot) aastas, millest tervelt 109 miljonit läheb elanikkonnale elamiskulude kompenseerimiseks.”

Kohaliku majahaldusfirma juht, samuti kommunist Viktor Avsejev jätkab: „Mõte on neil lihtne – selle ehituse jaoks antakse palju raha, et saaks varastada. Oletame, et jäähall maksab sada miljonit. Nad ütlevad: anname 200 miljonit, aga sellest pool annate meile tagasi, me jagame ära. Neid ei huvita, et pärast pole seda jäähalli kellelegi vaja. Meil on raha vaja majade remontimiseks, vaadake, millised on meie majad!” Majad on muidugi vanad, viimati ehitati uus elumaja siin 30 aastat tagasi.

„Ja vaadake, mis meie haiglas toimub!” ei rahune Viktor. Ta võtab taskust mobiiltelefoni ja näitab mulle haiglas pildistatud teadet: „Kipsipanekut ja ümbersidumist vajavad haiged peavad tulema oma sidemega.” Ja mina arvasin, et Venemaal on sellised asjad jäänud 1990. aastatesse.

Peaaegu ainus asi, mis kohaliku mehe näo nagu täiskuu särama paneb, on kalapüük.

Magadanis ilmuvad lehed puudele alles juuni alguses ja alles augustiks soojeneb merevesi lõpuks ujumiskõlblikuks – 15–16-kraadiseks...

4. lugu: Kommunist on rajanud vangilaagri muuseumi

Ivan Panikarov tuli Magadani oblastis asuvasse külma Jagodnajasse elama ja tööle 30 aastat tagasi soojast Rostovist. Ta pole tüüpiline Jagodnaja elanik, sest umbes 80 protsenti nüüdsetest asula elanikest on endiste Kolõma laagrite vangide järeltulijad.

Stalinlike Kolõma vangilaagrite vastu tekkis tal enda sõnul kohe huvi. Ta hakkas otsima inimesi, kes 1930–1950-ndatel laagrites istusid. „Tollal ei tahtnud paljud sellest rääkida, sest see polnud Nõukogude võimu ajal üldiselt kombeks,” selgitab Panikarov.

Nüüdseks on Panikarov loonud ühe vähestest Stalini aja hirmutegusid talletavatest muuseumides Kolõma tee ääres. Muuseumiks on seda tegelikult raske nimetada, sest kogu väljapanek asub kolmetoalise korteri ühes toas ja koridoris.

„Siin on väljas umbes üks kümnendik või isegi üks kahekümnendik materjalidest, enamik asju on kastides garaažis ja panipaigas,” ütleb ta kergelt kibeda häälega. Ja väidab, et tal on üle 20 000 ühiku materjale.

„Eelmine rajoonivõim veel toetas mind, aga praegune enam mitte. Jämedalt öeldes – me oleme vaenlased!” tutvustab Ivan eramuuseumi omaniku rasket elu.

Enamasti tegutseb ta oma raha eest, aga eelmisel aastal langes Panikarovile sülle erakordne õnn: Venemaa ühe rikkama inimese Vladimir Potanini heategevusfond määras talle stipendiumi 700 000 rubla (17 500 eurot).

Peamiselt kavatseb Ivan selle raha kulutada ekspeditsioonideks endiste laagrite asupaikadesse, mis enamasti asuvad täiesti metsikutes kohtades teedest kaugel eemal. „Peamine raha kulub rasketele autodele, et läbi pääseks. Ühele ekspeditsioonile kulub vähemalt 100 000 rubla (2500 eurot),” räägib Ivan.

Ivani eesmärk on ehitada kohaliku võimu vastutöötamisest hoolimata oma jõududega Jagodnajasse üles fragment endisest laagrist. „Tahan tuua laagrites säilinud tehnikat ja ka ühe baraki ning teha midagi vabaõhumuuseumi-sarnast,” ütleb ta.   

Oleme muuseumis koos Sahha ajakirjanike rühmaga, kelle seas on ka kohaliku ajakirjanike liidu ametnik Nikolai. Ootamatult kujuneb muidu vaikse Nikolai ja Ivani vahel tuline dialoog.

Nikolai: „Aga miks kohalik võim ikkagi ei aita?”

Ivan: „Esiteks, ma töötan ajakirjanikuna ja seitse aastat tagasi avaldasin oblastilehes Kolõmski Trakt materjali kohalike ärimeeste probleemidest. Meie rajoonilehes keelduti seda avaldamast. Kirjutasin, kui palju tuleb maksta eri lubade saamise eest, kuidas miilits raha välja pressib jne. Kõik see toimub siiamaani! Sellest ajast saadik on mul rajooniülemaga väga keerulised suhted ja tänaseks oleme juba lausa vaenlased.”

Nikolai: „Ma ei saa hästi aru... Kellele see kõik kasulik on? Äkki näiteks kommunistlikule parteile (KPRF)?”

Ivan: „Ei, miks? Te muidugi nüüd üllatute väga, aga ma olen ise KPRF-i liige! Astusin neli-viis aastat tagasi. Mulle tundub et Ühtne Venemaa (Venemaa võimupartei – J. P.) on veel hullem kui omal ajal kompartei. Nõukogude ajal ma muide komparteisse ei kuulunud.”

Nikolai: „Tuleb välja siis, et te ise toetate kõike seda, mis toimus?”

Ivan: „Mis te ise arvate? Kui ma astusin KPRF-i nüüd, ega see tähenda, et kiidan heaks kõike seda, mis tollal tehti.”

Nikolai: „Aga kuidas KPRF-is teisse suhtutakse? Kas parteis pole selliseid, kes räägivad, et ilmaasjata sa sellega tegeled?”

Ivan: „Jaa, on selliseid, kes nii räägivad! Aga ma ütlen neile alati, et see on minu asi, millega ma tegelen. Mina tegelen teemaga, mis siinseid inimesi väga puudutab ja mille eest nad on palju kannatanud.”

Nikolai: „Aga neid inimesi panid laagritesse ju kommunistid. Ma ei saa kuidagi teie positsioonist aru...”

Ivan: „Mis siis, et kommunistid seda tegid! Mis siin aru saada? Ma ju ütlen teile, et selles parteis pole ma kunagi olnud! Praegusesse KPRF-i ma olin lihtsalt sunnitud astuma.”

Nikolai: „Ja mis teid sundis?”

Ivan: „Ühtse Venemaa poliitika sundis. Vaadake, mis siin ümberringi sünnib. 200 kilomeetri ulatuses on elu täiesti välja surnud, eelmisel talvel inimesed külmusid asulates. Ma siin muuseumis ei sõima kedagi selle eest, mis oli, vaid ainult oma materjalidega konstateerin fakti. Te vihjate mulle, et ma olen lurjus? Et ise olen kommunist ja püüan nüüd oma muuseumiga neid õigustada?”

Nikolai: „Ma ei vihja millelegi, lihtsalt ei saa aru... Teie, s.t kommunistid, ju tulistasite nende inimeste pihta, kommunistid ju mõnitasid neid inimesi.”

Ivan: „Aga mis see minusse puutub? Ma ei tee seda muuseumi ju kui parteilane. Ma ei saa teist nüüd aru! Kas praegu mitte hoopis teie ei mõnita mind? Kas peaksin selle kõik nüüd ära viskama pärast seda, kui olin sunnitud KPRF-i astuma? Ja mille poolest praegu parem, on kui vanasti kommunistide ajal? Vaadake, kui paljud praegu plaksutavad iga Putini ja Medvedevi sõna peale.”

Nikolai: „Kas te tahate öelda, et Putin ja Medvedev samamoodi lasevad inimesi laagrites tappa, nagu tegi seda Stalin?“

Ivan: „Aga miks te arvate, et mitte? Kui Stalin lasi inimesi tappa, ega siis ka avalikkus seda eriti teadnud. Kui paljud olid Stalinist vaimustuses!”

Nikolai: „Selge, aitäh, kõik! Vabandust, aga meil pole millestki rääkida, kui nii arvate!”

Mul tekkis hoopis küsimus, kas kohalikele seda muuseumi üldse vaja on. Panikarovi „pesa” otsides küsisin Jagodnaja peal mitu korda teed. Noorematest inimestest polnud keegi muuseumist midagi kuulnud. Jagodnajas elab aga 3000 inimest.

Kunagiste laagrite teema pole muide ainus ajaloomaterjal, mida on sealkandis veel korjata. Kolõma teele jäänud Handõga oli Teise maailmasõja ajal tähtis lüli USA – Nõukogude Liidu õhusillas, mille kaudu ameeriklased vedasid lennukitega venelastele vajalikku tehnikat. Handõgas oli Alaskalt Siberisse toiminud õhusilla vahepeatus, kus puhkuseks ja remondiks maandus vahel 40–50 lennukit päevas. Kohalikud ajaloohuvilised otsivad ka ümberkaudsetes mägedes ameeriklaste lennukirususid.

5. lugu: Magadanis ei pea Hemingway väide paika

Magadan on sadamalinn.

Sealt on viimase 65 aastaga läbi käinud rohkesti eestlasi, kellest enamik pole kahjuks kunagi koju tagasi jõudnud. Ernst Hemingway kuulsa postulaadi põhjal eeldan, et eestlaste või nende järeltulijate leidmine pole siin suur probleem.

Aga tuleb välja, et on! Magadanis töötab küll endiselt nime poolest eesti restoran Vana Tallinn, aga eestlasi ei leia ma kolme päeva jooksul linnast ühtegi!

Otsin isegi üles Magadanis tegutseva baltlaste seltsi Kolõma-Baltija, aga selle lätlasest esimees, 68-aastane Andrei Ozols laiutab ainult käsi. „Eestlastega on meil keeruline. Seltsis on palju lätlasi ja vähem leedulasi, aga eestlasi pole ainsatki!” tunnistab Ozols.

Lätlasi ja nende järeltulijaid on seltsis 58 ja leedulasi 15. „Üldiselt see näitab, et Kolõma laagrites istus suhteliselt vähem eestlasi kui lätlasi ja leedulasi,” lausub Ozols, kes ise jäi Magadani elama 1966. aastal pärast siin Nõukogude laevastikus teenimist.

Eestlased kadunud

Kui baltlaste selts 1994. aastal Magadanis loodi, siis oli asutajate seas Ozolsi sõnul viis eestlast ja Eesti päritolu inimest.

Kaks neist olid Vene mereväeohvitseride abikaasad, kes suundusid koos oma meestega uutesse teenistuskohtadesse. Veidi kummaline, aga ülejäänud kolm eestlast olid kõik ajakirjanikud, neist Mihhail Ilves Ozolsi sõnul Magadanis tuntud mees. Mitu raamatut kirjutanud Ilves suri neli aastat tagasi. Surnud on ka tema eestlannast teleajakirjanikust abikaasa ja ema poolt eestlannast ajakirjanik Tamara Smolina.

Ozols näitab mulle Mihhail Ilvese venekeelset raamatut „Põhja saladused”. Ilves tundub olevat olnud seiklejahingega mees. Raamatus otsib ta igatahes vastuseid sellistele küsimustele nagu kas Sannikovi maa on olemas, kuidas ujuda üle Beringi väina ja miks ei saa enam pidada mammutijahti.

Baltija-Kolõma seltsi väikses muuseumis on Eesti kohta üksainus asi – Eesti Vabariigi 20-sendine! Ja nüüd pole seegi enam käibel, ütlen Ozolsile. Ta pole sellest kuulnudki. 

Seltsi seinal ripuvad suured Läti ja Leedu trikoloor, aga Eesti lippu pole. „Kui saaks kuidagi Eesti lipugi, vähemalt väiksegi...” ohkab Ozols. „Isegi natuke häbi, et seda pole.”

Ozols räägib, et seltsi loomise ajal kirjutas ta Moskvasse Eesti saatkonda ja eesti seltsile, et teeks koostööd, ja palus saata materjale, aga vastust ei saanud. „Võib-olla nad ei saanud kirju kättegi,” oletab ta.

Lõpuks tuleb talle meelde, et 20-sendine pole siiski ainus Eestiga seotud asi seltsis. Nimelt oskab seltsi folklooriansambel Dzintars peale läti laulude ka paari leedu ja eesti rahvalaulu.

Ozols otsib tükk aega paberikuhjast Dzintarsi repertuaari. Lõpuks leiab. „Igaühel oma pill,” loeb ta vene keeles eesti rahvalaulu pealkirja. „Nad laulavad leedu ja eesti laule vene keeles,” selgitab ta.

Kujutan elavalt ette, kuidas võiks vene keeles kõlada: meie matsil mahe pill, sellel mängib tirilill!

Lõpuks jääbki nii, et ainus koht Magadanis, kus eestlaste kohta mingi märgi leiab, on koduloomuuseum, kuigi 2002. aasta rahvaloenduse järgi elas Magadani oblastis 40 inimest, kes pidasid end eestlaseks.

1930-ndatel juhtis Magadani vangilaagreid (Dalstroi) lätlane Eduard Berzin, endine Läti punane kütt. Ta võttis enda juurde tööle üsna mitu Venemaal sündinud eesti kommunisti. Näiteks juhtis 1932.–1937. aastani Dalstroi laagrite sanitaarvalitsust Jaan Pullerits, kes Stalini massirepressioonide ajal 1938. aastal kui spioon maha lasti. Enne sõda töötas Dalstrois prokurörina eestlane Saulep ja pärast sõda Dalstroi ühe kurikuulsama, Aleskitovo laagri ülemana eestlane Robert Piir.

Tänapäeva Indiast suuremal, tervelt 3,5 miljoni ruutkilomeetri suurusel alal tegutsenud Dalstroi oli kuni Stalini surmani 1953. aastal nagu riik riigis. Nõukogude võim Dalstroi alal ei kehtinud, seal kehtis kuulsa Nõukogude salateenistuse KGB eelkäija NKVD kord. Dalstrois olid Stalini aja kõige karmimad vangilaagrid.

Seda kummalisem tundub mulle, et Magadani kesklinnas seisab mälestusmärk Dalstroi esimesele ülemale Berzinile. Tema nime kannab ka üks linna tänav ja üks kool.

Ozols ütleb oma 1938. aastal Stalini käsul maha lastud kaasmaalase kohta, et suhtub temasse hästi. „Tema ajal lasti vange ööseks isegi laagrist välja. Siis oli vangidel laagrites kõvasti kergem kord kui hiljem ja eks sellepärast ta maha lastigi, et ta polnud rahvavaenlastega piisavalt karm,” kinnitab ta.

„Ära siis unusta edasi öelda meie suurt palvet – me väga tahaks Eesti lippu! Kui keegi saaks aidata ja meile saata,” lausub Ozols hüvastijätuks.

Üks Eesti trikoloor Magadanis õnneks lehvib – kohaliku ärimehe Andrei Popovi restoranis Vana Tallinn. Popov kujundas restorani Tallinna vanalinna järgi, sest elas kuni teismeliseani vanematega Tallinnas, mida ta peab siiani oma lemmiklinnaks.

Restoranis ripub aukohal Eesti suusatajate Andrus Veerpalu ja Jaak Mae, kelle Magadanist pärit Venemaa kuulus suusataja Jelena Välbe mõni aasta tagasi siia kanti võistlema meelitas, foto.

Popov räägib Eesti jahimeestest, kes on siia jahile sattunud. Pole ime, sest peale kuulsate mägilammaste elab mägedes üks õige eriskummaline elajas – kitse keha, aga jänese pea ja kihvadega sõraline nimega kabarga, kelle tagumised jalad on kõigele lisaks eesmistest oluliselt pikemad. Isaslooma kihvad ei tähenda, et tegemist oleks murdja loomaga. Kihvad lähevad käiku kevadel, kui algab võitlus emasloomade pärast.

Igatahes on kabarga seal kandis tõeline imeloom – nagu tuleb välja, et ka eestlane –, keda on näinud vähesed, aga küttinud veelgi vähesemad, sest teda pidi olema raske tabada. Kabarga liigub peamiselt ainult öösiti.