Kommentaar: Muusika kõlab õhus, kuid muusikud peavad toetuma maa peale
Maestro kuulutas ERSO peadirigendiks asumise kaasaandena uhket plaani luua suur kutseline iseseisvalt tegutsev oratooriumikoor, kellega koos saksa sümfoonilise muusika pärleid esitada. Ometi on see ebarealistlik plaan ka majanduslikult pare-matel aegadel.
Öelda Neeme Järvile ei oli ministril võimatu. Asi ei ole mitte ainult eesti muusika vaenlase sildis, mille kohe külge võib saada. On veel üks oht ja selle veidigi viisakaks seletamiseks tuleb teha üks fantaasiasse kalduv passaaž. Kui mina oleksin kultuuriminister (milleks ma kunagi loodetavasti ei saa), kardaksin ma pärast Neeme Järvile ei ütlemist saada tänaval tappa Vardo Rumessenilt või Priit Kuuselt, aga tõenäolisem on kambakas mõlemalt.
Liigne luksus
Hakati tegema midagi sellist, mida peavad enda jaoks liigseks luksuseks isegi rikkad Saksamaa suurlinnad. Ikka laenatakse suurvormide esitamiseks koore ooperiteatritelt. Nüüd imestatakse, miks seda reformiks kuulutatud asja ära ei tehtud.
Vaadates Neeme Järvit meenub Leonid Brežnev, kuigi see võrdlus on täiesti kohatu. Erialaste saavutuste poolest ei saa neid ju kõrvutada, üks oli riigi uppi ajanud riigipea ja teine on dirigent. Ent Järvi võrdlus Brežneviga on pädev selles mõttes, et mõlemaid ümbritse(sid)vad inimesed, kes räägivad ainult seda, mida suurmees kuulda tahab.
Praegu paistab, et reformiks nimetatu tähendas RAM-i, ERSO, Hortus Musicuse liitmist-lahutamist. Käike oli teisigi, paistab, et vahepeal kaasati sellesse filharmoonia kammerkoor, kes osutus tõrksaks. Selles reformis sudisid kaasa Neeme Järvilt kaugelt maailmast saadud näpunäidete järgi veel tema usaldusisikud. Tegemist oli kommunikatsiooni tohuvabohuga. See kõik oli imiteeriv tegevus, mis osutus närvesöövaks ja kulukaks. Aga sai üksteisele ja muusikaringkondadele öelda, seda kõike tehakse Neeme Järvi ja eesti muusika heaks. Ja ka ERSO direktor Andres Siitan mängis seda mängu kindralipagunid saanuna kaasa, kuni näpud ERSO rahakoti põhja tunda said. Ambitsioonid kasvasid lumepallina.
Et ettevõetud plaanid olid ebarealistlikud, tõestas elu. Nüüd on olemas Neeme Järvi ja ta suurteoste tarvis projektipõhine ja ikkagi võrdlemisi kulukas lahendus, mis loodetavasti ajab asja ära. Peab ajama, sest paremat ei ole.
Kui maa peale jäämiseks on tarvis olla ebaviisakas, siis olgu nii. Tuleb rääkida nii, nagu asi on. Ja igasugused suuvoodrid kabinettidest välja visata, tulgu nad midagi rääkima kas või Neeme Järvi enda nimel.
